ja veel midagi..
ewert sundjalt seekord

do not blame me or blame it all on me
for all I did, was that, I didn`t do a thing
am I the reason, it didn t go so well
perhaps I should`ve had something more to bring

ok, ma lähen nüüd magama
juba 3 posti samal päeval-ööl
vässu

Mmmm...

playground love on ikka nii hea lugu. mmm...

ja ma jätkuvalt jumaldan saksofone. väga seks ja stiilne
kuulakem air`i edasi

eva, The unetu

Fever...fever when you...

ja see ongi õhus.suht palavikuline tunne, hea tunne siiski. njäu

..mis mind selle tundeni on viinud, on lihtsalt nädalavahetus, kus ma olen lõpuks vist suutnud end välja puhata. olen lihtsalt puhanud, mitte lasknud ligi liigselt palju inimesi, liigselt palju lärmi. nüüd on aeg jälle kestast välja tulla ja ringi vaadata

reede-õhtune oliveri sünnipäeva raames aja veetmine oli ka, just nimelt, chill ja rahulik. isegi väga hea oli olla, sest selline soojus oli sees, puidust seinte vahel, inimeste seas. veidi liiga palju erinevaid jooke küll, aga see ei seganud. oli hea olla nendega, kellega kaua pole niiviisi rahulikult maha istunud ja sama hea nendega, kellega kunagi vist nii pole veel olnud.

ja siis oli laupäev. ja veel suurem soojus sees. ja ma kõndisin rahulolevalt tänavail ja nägin mõnda ilusat inimest. perekonda nägin ka, rohkem või vähem. perekondlikke kohustusi täitsin, ja üle pika aja, ei läinud kuskile pikaks ööks ära.

eeskujulik olen olnud. vist. ja asju enda jaoks taaskord läbi mõelnud.

ja kulmuneedi kavatsen homme tagasi saada, raisk! see ajab mind küll endast välja, et ma ei suuda enam leida kohta, kust see läbi peaks minema. kas see auk kasvas ühe ööga kokku pärast poolt aastat? väheusutav. isegi kui kasvas, siis mul suva, torgaku uus auk läbi. ma olen niiviisi, nagi öeldakse, poolik.

ja pärast needi tralli, hakkab uue nädala trall jälle pihta. ohh õnne

...London...
See oli hea. Hea oli hetkeks või kauemaks eemale saada, täiesti teise maailma, teistsuguste inimeste juurde. Eemale oli juba pikka aega vaja minna, ainult ma ei suutnud kuskilt kinni haarata ja Minna. Ja nüüd, nüüd kui ma läksin, tunnen, et ma tahaks ära olla ja veel pikemalt. Tahaks mõneks ajaks kõik unustada ja olla teisiti, just suurlinnas oleks hea, sest suurlinnas võivad inimesed olla niivõrd anonüümsed. Algul nende nägusid tänavatel ja olekut veel paneb tähele, nii, et igaüht paneb tähele, aga mingist hetkest alates olen ka mina see suur ringi tormleja, kes näeb vaid massi.
Ja sellest massist loomulikult eristuvad vahel ka mõned eriti omanäolised inimesed, ja neid on eriti hea silmata. Ilusaid inimesi ka, on hea silmata. (plink plink)

Aga jah. Inglismaa puhul mulle see Inglismaa pubikultuur ja väikeste linnakeste nõretav romantilisus ja ehitiste massiivsus vast nii ei meeldigi, mulle meeldib just see keskpunkt. See koht, kus on hästi palju inimesi ja hästi kirev elu. Mäletan, et New York mõjus samamoodi. ..cause we are so young now, we are so young so young now, and when tomorrow comes we`ll do it all again..

Peale elu kirevuse olid minu lemmikuks Londonis tegelikult muuseumid, seal võisin ma olla päevi ja päevi. Ja isegi kui viimastel päevadel kõik mõeldavad jõuvarud lõpul olid, püüdsin ma ikka veel mõnd muuseumit enesesse haarata. Kunst on alati hea. Ja kunst meeletult suurtes majades nii laiuselt kui kõrguselt, on veelgi parem.
Andy Warhol jääb ikka mu lemmikuks ja Idamaad on ka täiesti ahhetama panevad.

Igal juhul, nüüd tunnen ma, et hot chocolate tundide ja english breakfast minutite ja mõtlemisaja järel olen ma võimeline veidi edukamalt eksisteerima. äkki. Ja võimeline looma järgmist reisiplaani. Loomine on hea.