...London...
See oli hea. Hea oli hetkeks või kauemaks eemale saada, täiesti teise maailma, teistsuguste inimeste juurde. Eemale oli juba pikka aega vaja minna, ainult ma ei suutnud kuskilt kinni haarata ja Minna. Ja nüüd, nüüd kui ma läksin, tunnen, et ma tahaks ära olla ja veel pikemalt. Tahaks mõneks ajaks kõik unustada ja olla teisiti, just suurlinnas oleks hea, sest suurlinnas võivad inimesed olla niivõrd anonüümsed. Algul nende nägusid tänavatel ja olekut veel paneb tähele, nii, et igaüht paneb tähele, aga mingist hetkest alates olen ka mina see suur ringi tormleja, kes näeb vaid massi.
Ja sellest massist loomulikult eristuvad vahel ka mõned eriti omanäolised inimesed, ja neid on eriti hea silmata. Ilusaid inimesi ka, on hea silmata. (plink plink)

Aga jah. Inglismaa puhul mulle see Inglismaa pubikultuur ja väikeste linnakeste nõretav romantilisus ja ehitiste massiivsus vast nii ei meeldigi, mulle meeldib just see keskpunkt. See koht, kus on hästi palju inimesi ja hästi kirev elu. Mäletan, et New York mõjus samamoodi. ..cause we are so young now, we are so young so young now, and when tomorrow comes we`ll do it all again..

Peale elu kirevuse olid minu lemmikuks Londonis tegelikult muuseumid, seal võisin ma olla päevi ja päevi. Ja isegi kui viimastel päevadel kõik mõeldavad jõuvarud lõpul olid, püüdsin ma ikka veel mõnd muuseumit enesesse haarata. Kunst on alati hea. Ja kunst meeletult suurtes majades nii laiuselt kui kõrguselt, on veelgi parem.
Andy Warhol jääb ikka mu lemmikuks ja Idamaad on ka täiesti ahhetama panevad.

Igal juhul, nüüd tunnen ma, et hot chocolate tundide ja english breakfast minutite ja mõtlemisaja järel olen ma võimeline veidi edukamalt eksisteerima. äkki. Ja võimeline looma järgmist reisiplaani. Loomine on hea.