Kui nüüd tõsisemalt mõelda ja sekka öelda enda arvamus äsja toimunud peo kohta, siis ma ei saa täpselt aru, mille üle inimesed nii tohutult rõõmutsevad. Minu jaoks oli see suht mõtteTA pidu, mille mõtet ma küll vahepeal püüdsin leida ja võib-olla leidsingi, aga siis see taaskord kadus. Põhiliseks häirivaks teguriks jäi neil hetkil see koht, kus see toimus, see koht polnud kuidagi üldse õige. Seda mainisid õhtu jooksul ka paljud teised, eriti arutlesime me selle üle Kairiga ja ei suutnud isegi mitte kella kahe paiku öösel veel aru saada, kuhu me sattunud oleme. Aga noh, we think alike anyways.
Positiivsemateks külgedeks olid mõned lühivestlused, mis enda katkendlikkusest siiski head olid, positiivseks oli samuti meie filosoof gängi nägude nägemine - see, et me oleme siin siiski kõik olemas. See kuidagi lisas kindlust ja head meelt. Ja võib-olla oligi viga minus, sest mitmeid kordi kui ma olin kuidagi vaikseks jäänud, tulid paljud inimesed mind "lahingusse" kaasa kiskuma, küsivad näod ees, mis nüüd minuga lahti on, üpris üllatav. Ja hea tunne. Hea tunne, et keegi näeb.

Ja veel võib-olla seda, et ma olen viimasel ajal harjunud olema tähelepanu keskpunktis või üks tähelepanu keskpunktidest. On teatavas õhkkonnas nii juhtunud. Ja kui ma olen väsinud, ei jõua ma seda olla, kuigi võiks, aga sel hetkel ie leia ma mõtet. Ja siis ma lihtsalt olen ja ei viitsi ka pingutada. Sest ma olen omade sees. Ja sisimas olen ikka lõpuks pisut pahane.
Ning seltskondade segunemine on ikka veel pisut veider asi.


pisut ausust teie päeva