Aga võib-olla on kõik võimalik

Üks raamat, "Kõnelused jumalaga", mida õige pea ise lugema hakkan, pidi rääkima järgnevast: Jumal on igas inimeses loomupäraselt olemas, Jumal on inimeses, ta ei ole mingi personifikatsioon, kindlasti pole tal kindlat kuju, ta isegi ei ole osa kindlast religoonist. Õigemini, religoon, rituaalid, kasvõi kümme käsku, on inimeste enda väljamõeldis, millesse nad pimesi või mitte nii pimesi usuvad. Kõik lähtubki tegelikult inimesest endast. Ka kõik, mida inimene tahab. Kui nt kogu aeg korrutada endale seda, et raha on nii vähe, siis nii ongi, seda just On vähe ja olukord ei parane. Eitust ei tohi niivõrd kasutada või mitteusku. Hetkel, mil võtta asju positiivsemalt, on suurem potentsiaal, et asjad lähevadki kokkuvõttena nii, nagu taheti. Nii et inimene loob asjade käigu enda jaoks ise, läbi enesesse uskumise

Ja mulle sel hetkel kui sellest raamatust räägiti, see mõte imponeeris, see, et kõik on kinni eneseusus ja mingil määral ka enese respectis. Teadmine, et pole inimene ise midagi nii saamatu, võib saada paljugi kui kindel soov on. Eesmärk, eesmärgistatud käitumine. Huvitav

Ja võib-olla ongi nii, mingid märgid sellest

Liblikad....... :)