Olen Tartus. Tartus on teistmoodi, teistmoodi valgus, teistmoodi sügis, teistmoodi suhtumine.. See tunne on kuidagi võõraks jäänud, ja ei tea, kas ma suudangi ta täielikult omastada. Tõusin mõni aeg tagasi, kiibitsesin magamiskotis, ja mõtlesin, peaaegu et tundsin, et seal tumedate kardinate taga on tegelikult Tallinn, peab ju olema. Mulle tundus mõnes mõttes isegi parem ja kodusem pilt Tallinna Hobujaama peatusest kui Tartu Raekoja platsist või Rüütli tänavast. Ja loomulikult tundub mulle kodusem pilt Tallinna Rüütli uulitsast kui Tartu omast. Miski on taaskord muutunud, kas ka jäädavalt? Seda ma ei tea, ja praegu veel julgen selles kahelda. Igatahes mõte sellest, et saab Tartu muhedatesse kohvikutesse hommikust haarama minna, tundub taaskord tuttavlik ja kutsuv.
Ning võib-olla on asi selles, et ma ei taha ikka veel tunnistada saabunud sügist, Tartus on ta aga mitmeid kordi enam silma jääv, hommikul tõused ja akna taga on loodus, sügisene park. Vähemalt on meil päike, mis omakorda loob teatava nostalgilisuse. Kohvi lõhn siin, veel mõned vanad näod, selle nimel tasub siin veel pisut olla ja päevaga kaasa minna.
Ma ei oska öelda kui negatiivsena see post võis näida, kuid tegelikult, päris sellisena polnud ta mõeldud, lihtsalt sellisena ta tekkis.

Näeme Tallinnas!