Vot see juba läheb

Niisiis..tööinimesed nagu me oleme..
Eile oli esimene kord elus kui ma 11 tundi tööl olin. Esmalt tundus see millegi košmaarsena, saavutamatuna, eemale hoidmist vajavana. Mõtlesin isegi võimalustele kuidas sellest pikast päevas eemale põigelda. Aga tegelikult oli äärmiselt tore, energiat jätkus, taaskord sai üht universaali inimest tundma ja temaga sain ma u. 5 min jooskul jutu peale nii, et jutt ei lõppegi... Üldse, paistab, et kõik universaali inimesed on säärased, kellega lihtsalt pole võimalik liigselt kaugeks jääda. Naljatleda ja Rääkida saab juba tõesti, esimesest hetkest. Loomulikult ei näe sel hetkel inimesest kõike, kuid kui on põhjust, tuleb see hiljem. Aga familiaarsus ja mugavus on küll. Praeguseks juba, kindlasti. Nii töötajate kui ka Juhtidega. Nt õpetatakse mind vaikselt didgeridoo`d mängima, täna toodi tööle õunakooki (suur plaadikook, u. lapsed, sööge), omavahelist tögamist on Palju, ja põhiliselt, People are who make what Universaal Universum is

Tegelikult, ei saagi universaali vibe`ist aru enne kui seal oma inimene pole. See on hästi vaba keskkond. Saab olla nii, et on mugav, saab hingata Meie õhku. Ja keegi ei olegi kohustatud olema ranges olekus, leti taga, suu nagu kriips, mehhaanilised liigutused. Oh ei, vastupidi. Pidevalt miski kukub, pidevalt saab keegi meist naerukrambid ja "roomab" põrandal ringi (eile ja täna on peamised eksemplarid. täna oldi raudkindlad selles, et me oleme laksu all. me püüdsime küll seletada, et tegelt mitte. kuni saabus järgmine naerupahvak). Kliente teenindame tihtipeale muusika rütmis, tantsisklemine. Ja kui tööpäev lõppeb ja on aega, loome veel õdusema ümbruse, tõmbame vesipiipu kui tahame ja lebotame ning räägime kui tublid me tööpäeval ikka olime.

ja miks ma siin tööst ja tööinimestest räägin, sest viimased kolm päeva olen ma vahelduva eduga selles asjas viibinud. selle vahele on mahtunud ka muud, aga Praegu, olen ma Univeraaalist lummatud. Kohmetus on kadumas, enda sisse seadmine on alanud.