pealkirjatu lauseloog

Kui on kirjutada võimalik nii paljust, siis on raske selgeks teha, mis oleks jäädvustamist väärt. Loomulikult võiks püüda kirja panna killukest kõigest, kuid ilmselgelt muutub seegi täiesti lootusetuks ülesandeks. Selle kõrvalt on probleemiks ka aja puudus, tunne, et pidevalt on metsik rush, mõnda kindlamasse teemasse ei suuda sügavamalt sisse minna, kuigi võiks ja enda tervise nimel isegi peaks. Ma püüan selle eesmärgi poole vaikselt liikuda juba praegu, enam aga siis kui tuleb mõnenädalane paus, mil Aja enda peast viskan, olen, ei planeeri, hingan voodil nii kaua kui tahan, sirutan end nii pikaks kui tahan või tõmban ennast kogu südamest kerra. Sukeldun hetkedesse ja inimestesse nõnda nagu mugav tundub ja liuglen läbi vestluste, varba all olevate rohuliblede, liuglen jahutavas kastes, tagasitulek. Need sõnad tunduvad nii meelitavad, et ma võiks sama hästi sellega nüüdsest algust teha. Ma püüan, kas ka kinni püüan..

Aga huvitav ja omal moel ilus on suvi küll, ma jälgin seda aega, kasvõi aastaaega uudishimuga. Ja ma ei oskagi ütelda, mis selles konkreetselt on, on paljut, ja seda kõike laiali hajutatult. Aga taevas on selge. Inimesed on kohati nagu taevas, enamjaolt siiski kujutavad nad endast midagi palju paljuütlevamat.
Täna taaskord joome veini, sest vein suudab mind viia sinna, kus mulle meeldib ja kuidas mulle meeldib. Saab tunda äärmist kergust, unehõlmas suikuda ja olla rahus. Vein on hää. Argipäevad on veidrad.