Aerosmith mu kõrvades

Ma olen end vist välja puhanud. Vähemasti ei hirmuta mõte mingist seltskondlikust olemisest mind enam niivõrd kui vahepeal. Samas ei anna ma sellega teada, et olen valmis iga hetk kuskile välja hüppama ja action`it tegema. Ei, kindlasti mitte.

Arvatavalt kogusin ma energiat laupäeva õhtusest The Sun`ist, kus seltskond küll täielikult minu maitse järgi polnud, kuid kontserdid mõjuvad alati hästi. Samuti aitab mind kallite inimestega koos olemine, kellest nõus olen siin avalikustama Anni.

Ning eile oli enamgi kui vajalik suvilasse põgeneda, kõige eest. Suutsin enda ratta kuurisügavustest üles kaevata ja ausalt, pole end kaua nii hästi tundnud kui neil tundidel ratta seljas. Esiteks, tundsin end ilusana, teiseks, olin mõnusas suve-meeleolus ja rattaga puudest ja majadest mööda vuhisedes oli tõeliselt võimas tunne. Hämmastav, minu pisike. Jah, suvilas oli ka muid häid hetki, nt. nagu päike läbi kevadvihma, armastavad inimesed, kollases valguses ja puumaja soojuses lõunauinaku võtmine, käte ja varvaste liigutamine murul, jah, taaskord, ei midagi muud kui VÕIMAS oli see tunne. Väikesed detailid, mis vahel nii palju annavad.

Seda kõike meenutades löövad silmad särama, kuid ma ei tea, kõik on nii muutlik (..kõik ju muutub,sest et peabki muutuma..). Hetkel jällegi on olemine ebamäärane, vaatab, mida lähipäevad toovad. Jään Tartut ootama.