Kärisev hääl

Kevad on võtnud mu hääle, vähemalt osaliselt. Algas see kõik eile õhtul äkilise nohu ilmnemisega, mille järel võis täheldada taaskordset kurguvalu. Öö täis pidevat üles tõusmist ja ninasoonte piinamist, hommik täis ummistunud olekut ja hägust silmavaadet, päev täis aina kähedamaks muutuvat häält. Siinkohal mäletan ma ka seda, et mõnele see hääl meeldis, aga mulle mitte, sest pika-ajalist vestlust pidades on lõppeks väga raske midagi öelda. Jah, neis situatsioonides avastan ma alati, milline lobiseja ma tegelikult olen, ja selle kõrvalt ka laulja. Kallis neo-angin, sudafed ja muu keemia, tehke oma tervendavat tööd ruttu, ja selle kõrvalt ka miski looduslik nagu mesi ja tee. Hetkel vaikimine aitab, aga ma ju ei suuda mitte vaiki olla, no ei suuda. Ja isegi kui ma seda proovin, nt nüüd õhtul msn-i näol, ei taha see üllitis mind enda keskkonda lasta. Ma tõepoolest ei tea, no ei tea.
Enda hääle olematuse teemal meenub ka see, kuidas täna hästi rõõmsalt püüdsin inimesele palju õnne soovida, kuid mida seal hõisata kui esile suudab manada vaid kaheldava väärtusega möirge. Ohh ahastust!
Selle kõrvalt aga on viimase aja juhtumistes paljugi meelepärast, veidrat, rikastavat. Tundub, et inimesi, tegevusi ja olukordi on nii palju ja erinevaid, et kergelt hakkab neis tekkima mitte-orienteerumise tunne. Oleks vaja aeg maha võtta, aga ei saa, sest miski ootab taas kohal viibimist. Samaaegselt on olemine oodatud-rõõmu pakkuv kui raske ja arusaamatusse viiv. Tõesti, raske on võtta seisukohta, kuidas edasi toimida.
Ning selle kõrvalt on kohustus kui selline üldse kõrvale jäänud ja mure on suur. Ka selleks tuleb aeg maha võtta, blokeerida kõik ja Kõik ning püüda leida end vähe akadeemilisemast keskkonnast. Jah, seda pean ma suutma.
Lihtsalt, hingamist on vaja. Ja ma ei tea, kuidas ma seda leida ei oska või mis mind sellest takistab. Selles on suur küsimus.