Aaahh kui hea on siiski vahel see kui keegi täiesti ootamatult uksekella helistab, keegi tore. Tänane situatsioon siis, kirjutasin inimesele sõnumi ja kuna vastust ei tulnud, olin hetke kaugusel sellest, et kuhugi mujale end asutada. Ning mõne aja möödudes, inimene ukse taga, rõõmsalt ja lokkavalt. Me filosoofid on siiski tõeliselt muhedad.
Tegelikult see, et inimesed aina enam uksest sisse vajuvad, on järgmine kindel vihje kevadele, praegu paistan ma seda nautivat. Tegelikult naudin ma seda pea alati, siis kui inimeste intentsioonid on siirad, st. kui tullakse seepärast, et minuga koos aega veeta tahetakse, mitte kui ettevõtmisel pisuke omakasu märk sees on. Neil juhtudel olen ma kindlalt ja karmilt õppinud inimestele ära ütlema, isegi mitte enam viisakalt. Jahh, teatavatel hetkedel võib inimloom olla enamgi kui läbinähtav.
Ilusad on päeva-ajal linnakivide vahel looduse nautimised, enda nautimised selles, ilusad on kevadõhtud kui on teada, et tegelikult on õues siiski soe, on võimalusi.

Millal, oh küll millal, saan ma tugevamast kevadvaimustusest üle? Ainus mu peas ja inimesed mu ümber