Sa talv, lahku!

Mulle meeldib Tallinn, küll aga olen ma talvisest Tallinnast tõeliselt tüdinud. Hoolimata sellest, et ebaloomulikult valge lumi võib vahel mõjuda joovastavalt, uimastavalt või hoopis kirgastavalt, on külmanud tänavatest ja silmapiirist väsimus. Jah, ka jalutada võib säärases ilmas olla meelepärane, kuid ma tunnen end ses ilmas alati kui filmis. See ei tundu reaalne ja see mitte-reaalsus pole antud juhul positiivse värvinguga. Või äkki on ta lihtsalt liigähmane ja dešifreerimatu? Igastahes, ebameeldiv

Et sellest rutiinist lahti murda, sõidan järmise nädala lõpul, tegelikult küll juba kohe pärast neljapäevaseid loenguid, Tartu. Sõidan muhedalt bussis ja tulen praeguse plaani kohaselt tagasi nädala viimsel hetkel. Loodetavasti saab seal sama muhedalt pidada ühe tartlase sünnipäeva, külastada Tartu Kohti ja jalutada tuttavatel tänavatel. Ei liigseid ootusi, kuid siiski vaikne soov, et oleks Hea.

Täna aga olen ma rahulolematu. Nimelt on juba kaks algset plaani läbi kukkunud ning ma ei suuda leida rakendust endale ega endaga. Samal ajal ei jõua ka inimestega ühenduda, et kohtumisi kokku leppida. Ma olen nii rammestunud, rammestun siiasamma tooli kui keegi mulle varsti pähe ei viruta, või midagi sellist. Jah, kuradi talv ma ütlen!