need unenäolised momendid..

Oleme jälile jõudmas põhjusele, miks Eva nii kaugel ära oli mõningad päevad. Põhjuseks on suure tõenäosusega tõik, et minus kerge haigus pesitses. Kuna ma igati haigestumist vihkan, püüdsin seda endale mitte tunnistada ja siiski ringi liikuda. Näiteks mäletan, et kui laupäeval Riina tervitusele sõitsin, ei jõudnud bussis peaaegu püstigi seista, vahepeal lõi sisse tohutu nõrkus ja silme ees polnud muud kui eksitav udu. Nii üritasin ma iga hinna eest selget pead hoida, kuni ühel momendil võis taaskord tõdeda, et olin võimeline sealsamas bussis mõnele istmele kukkuma ja magama jääma.

Reede ja laupäev mõlemad olid minu jaoks niivõrd unenäolised, et unenäolisemaks on raske midagi mõelda. Ma lihtsalt hõljusin läbi tegevuste, inimeste nägude, kõnelemiste. Raske oli isegi saapaid jalga saada, sest hetkel, mil veidigi pead allapoole pidin hoidma, läks sumin veelgi suuremaks ja püsti tõustes oli esimesed sekundid raske end kui ka end ümbritsevat dešifreerida. Jahh, ma olin niivõrd kadunud, ma hoidsin seda teiste eest, kuid tagant järele mõeldes poleks paha teinud see kui keegi oleks selle kadumise kõrval olnud. Teatavasti on end üksinda komplitseeritum rajal hoida. Vene muusika reede öösel oli küll hea, aga oo, kuidas see mind veel teravamalt ära lõikas. Lõpuks tundsin külmusest ebaloomulikku sooja ja lihtsalt vaatasin üksisilmi. Enam ei jõudnud, hea oli koju jõuda.

Pühapäev oli aga hoopis teine teema. Veelkord ärkasin üles kerge iiveldustundega, mõeldes "Ei tohi, ei tohi korduda see". Olin õnneks nn. teadvusel, unenäolisusest kõnelesid veel vaid mu eriskummalised unenäod eelnenud ööl. Teatavasti on haiglast tooni omavad unenäod järelmõjuks kas haigusele, eelnevale joomingule või lihtsalt ärevustundele millegi suhtes, seda siis vähemalt minu jaoks. Haigus minust oli aga möödumas, olin juba inimese mõõtu võttev. Kuulasin Lapimaalt pärinevat uinutavat muusikat, kuid ta ei viinud mind ära, ma suutsin vaid nautida. Läksin külla ja olin Elus,

.......peas kõlas selgelt "Tere tulemast, tagasi".