Mul on su rahu vaja...

Pärast ilmselget aktiivsust ja pidutsemist võtsin aja maha juba eile õhtul, et tunnetada seda jõulurahu, mis kõikidelt/kõikjal nii eeldatav on. Võib öelda, et eile päeval kui emaga pehmetel diivanitel juttu puhusin & ema plaane pidas jõulupakkide valmistamisest, tundsin küll, et aehh...on küll sarnane tunne kui iga aasta, sarnane pilt jõuluõhtust joonistus silmade ette. See oli hea. Eile õhtul aga kaotasin selle tunde mõneks ajaks, mind tabas pigem nukrus kui miski muu. Nii või teisiti peab mainima, et eile öine pikk vestlus Anniga on siiani meeles kui midagi hästi armsat & vajalikku ning tema suutis mind ebalevast olekust eemal hoida.

Täna hommikul aga kui tõusin, seda siis kella ühe aeg päeval, avasin ukse ja sain kohe esimese jõulutervituse emalt, mis mu sügavalt unise ja pahura ilme & mõtte kohe helgemaks viis. Lihtsalt, võrratu oli ilma mingi suurema tundeta enda toa uks avada ja näha jõulurõõmust kantud ema. Nüüd tunnen köögist õrnalt enda tuppa immitsevat jõulukoogi lõhna, tohutut ettevalmistuse tungi ja mind valdab tänulikkus. Ootan pikisilmi õhtut, mil jõuab ma-ei-tea-kust koju ka mu isa ja ujub kohale mu õepere, et koos kõigi pisikeste & suurematega jõulutraditsiooni edasi kanda.

Selle kõrvalt mõlgub meeles otseloomulikult ka homne õhtune Jääboiler, kuigi ma ei saa isegi täpselt aru, kes siis sinna kaasa tulevad. Kas keegi üldse tuleb? Ühesõnaga mingis hetkes on paar inimest enda kindla "jah" sõna ütelnud, aga asja peab täpsustama. Nii või teisiti, Eva läheb hoolimata kõigele kohale ja rokib.