Kirjutan justkui kohustusest endast siin teada anda. Ei taha ma enam silmitsi seista situtatsiooniga, kus kuu aega pole midagi uut suutnud genereerida. Samal ajal, on praeguses hetkes ka tõeliselt igav ja rammestav viibida, ootame targemat õhtut ja püüame kirjutamise läbi lahendust leida.
Tänases on äärmiselt unenäoline eksisteerida - hallid tänavad, kauguses krigisevad mootorid, külmus, elust eemalduvate ilmetega harvad liiklejad, millegi tumeda kogunemine pea kohale. Olen vaid kaitstud siin, veel mõneks ajaks, kuni linna kohutav raskus ka minuni küündib. Läbi aknapragude tunnetavad käed juba Seal liikuvaid õhuvoole. Keegi tungib sisse, kindlapeale. Jah, ma olen liiga palju filme vaadanud, aga nüüd pole enam teha midagi, filmilik stsenaarium muutub aina reaalsemaks. Eks võib kosutuseks ringi liikuda, keeta teed, sütitada mõned lambid, vaid selleks, et vältimatut vältida. Kodu ei jõua viimseni inimest kaitsta, niisamuti nagu ei saa seda teha sinust igati hooliv ligimene. Jääb vaid oodata, mis tunded mind järgnevatel minutitel valdavad. Võb-olla kõik hajub, võib-olla jääbki see tänast päeva saatma. Jah, tõepoolest, ootame õhtut, mil mõni tuttav mind sellest välja suudab tuua.
Senini kuulan Jääboilerit, meenutan eile olnud äärmiselt elavat kontserti & püüan end mõttes sinna tagasi viia. Viia tagasi end valgusesse, seltskonda, soojusesse, emotsiooni rikaste nägude juurde. Kõige juurde, mida siin antud hetkel pole.