külaskäigud

Reedene päev-õhtu-öö möödus Ele sõbralikus kodus, kus oli tõepoolest soe, hubane ja lõbus olla. Hoolimata sellest, et me enda kõvahäälse jutuvadina ja naeruga ülejäänud asukaid võisime häirida, ei paistnud see siiski kellelegi korda minevat. Pigem suhtus perekond meie tegemistesse positiivselt ning kostitas meid nii õhtu-kui hommikusöögiga, mida kaugeltki oodata ei osanud. Ele ema oli äärmiselt tore ja aktivistlik, luges õhtul mõnuledes ajalehte ja sõitis hommikul rõõmsanäoliselt rattaga poodi. Isa meenutas mulle veidi enda isa, selline muhe papi, kes vahetevahel liialt palju social event`idel käib ja selle tagajärjel veidi ebaadekvaatselt koju jõuab. Aga muhe, täitsa muhe oli teda tudumas näha :p Ning kui mõelda, siis ma ei kahtle enam üldse, et meie kahe vanemad omavahel hästi läbi ei saaks.

Meie enda olemisest aga mäletan ma enim seda kuidas me õhtul koos Ele ja Eneliga köögilaua taga istusime, veini kõrvale limpsasime ja mõnusalt jutlesime. Hästi huvitav oli ka jälgida seda, et mida kauem istutud ja mida enam veini tarbitud, seda kaheldavama tooni jutt omandas, Eva puhul sõna otseses mõttes tooni. Ja siis jäime me uniseks. Uniselt oli põnev jälgia Ele pere-kodu, kus on riiulid, raamatud, hubased valgustused, kõik asjad omal kohal. Midagi kardinaalselt erinevat enne nähtud elamisest. Aga sellegipoolest, oli selle kõige sees mõnus muljetada ja hommikul pannkooki süüa.

Vot nõnna. Sellest sündmusest ma põhilise posti tahtsingi moodustada.

Selle kõrvalt võin veel öelda, et laupäeval käisin pisikesel shoppingul ja veidi hiljem külastasin sõpra, keda nii paar kuud polnud näinud. Mõnus oli viirukisuitsu sees istuda, kuulata Enigmat ja rääkida kõigest-kõigest-kõigest. Ja juttu jätkub kauemaks, isegi mõttega juttu. Muidu juhtun tihtipeale viibima situatsioonis, kus vestlus läheb lõpuks ikka bla-bla peale, lihtsalt selleks, et rääkida. Kuni siis ühel hetkel mõistetakse, et parem on veidikeseks tasast õhkkonda hoida ja end koguda. Aga tõepoolest, mõnus on olnud inimesi külastada. Rahulolu väljendav ohe.