tervitus

Ma ei usu end, aga ma tõepoolest võtan nõuks kirjutada, või vähemalt seda proovida.
Kõigepealt hush readers....kõik on praegu hästi tasane....hush...

Olles just vahetult tagasi jõudnud ürituselt Vaba Lava, istun pea liikumatult, nautides ennast rõõmus-kurblikkus keskkonnas. Keskkonnaks on niisiis mu tuba, mis on end niivõrd õigelt minu järgi vorminud.

Jah, võib tõdeda, et tuttavad-sõbrad ei pruugi pahatihti siiski inimese kiirelt muutuvatele emotsioonidele järele jõuda, sellest suudab aru saada vaid tema Ruum & lõpuks võib-olla ka tema ise. Näiteks kasvõi mõningad minutid tagasi, seisin köögis, vaatasin põrandat, tundsin end ilusana, tunnetasin rahu enda ümber ja selle peale hakkasid mu vanemad murelikult mõistatama, mis Eval seekord viga on. Näägu-näägu nääk. Midagi mul viga pole, aga kui nemad või ükskõik kes seda niiviisi lahkama hakkab, siis võin hetkeks tunda, et äkki ongi midagi korrast ära. Enam ei seisa ma köögis, lohistan vaid lemmikkotti enda järel ja ei tunne end nii ilusana. Tunnen vaid, et jälle on minuga midagi teisiti, jälle hakatakse mind imelikuks tituleerima. Tunnen seda vaid paariks minutiks kuni enda tuppa jõuan, enda vaikusesse suubun ja tean, et kõik on korras. Olen taaskord ilus, naudin enda tulipunast suud ja küüsi, tuksun muusikas. Meenutan Vaba Lava, kus sai enda musta mantli sees muusika taktis õõtsutud, vaadata küünlaid, juua kosutuseks teed. Ütelda tere mõningatele vanadele nägudele ja tunda end koduselt.

Eval on lihtsalt vahetud tõusud ja langused, kuid kogu selle aja vältel naudin ma keskkonda (mida kõik ei pruugi arvata). Langused tähendavad vaid seedimishetki, mõttepause, üksisilmi nurkadesse passimist. Nt. nagu eile Krista juures, mil ühispildile ei tahtnud tulla, võib-olla nautisin end sel hetkel enam diivaninurgal ja tegelikult vaatasin sisemiselt rõõmustades, kuidas sõbrad jäädvustusmomentideks kokku tulevad. Tahtsingi olla kõrvalt vaataja, samal ajal mõeldes kui kaua me kõik juba mõnusat seltskonda oleme hoidnud. Kuid kuskilt kostub taas kriise, no tule nüüd pildile, mis sul Viga on? Let me be, let me just be & ma olen varsti jälle teiega.


Nii et jah, üldiselt olen nii täna kui eile õhtul end rahulolevalt tundnud. Eile oli olla hea, sest Krista juures olla on alati hea, arvestades, et ta ise on nii soe persoon. Täna oli sama soe Hellas Hundis lõunastada, mmmmõnus ma ütlen. Ja õhtu haripunktiks oli Vabal Laval kostnud Somnambuul, mis viis kergelt deliiriumi tundesse. Veidi rohkem avarust, veidi enam pimedust tänu Somnambuulile, sõbralikkust ja kerget südat.


Aitäh.