Tere....tere..ere...
EHI-st rääkides olen hakkama saanud Viigi seminari jaoks ettekande valmistamise & ette kandmisega. Selles suhtes annan ma endale credit`it, et olen küll suuteline Ära Tegema kui vajadust & tahtmist on. Seda siis tegelikult igas vallas, ehk, nagu veidi aega tagasi Elele sai räägitud, on ainus ärgitaja minu jaoks ma ise. Lähedastelt (mõeldes siin all hetkel perekonda) liiga palju initsiatiivi selle suhtes, et hakkama saan, ei tule. Seega korrutan seda endale ise & õnnestumise korral leian aina enam tõepõhja asjaolule, et pole ma midagi saamatu. Jah, I will kick ass!
Üldiselt aga on olnud tore-naljakas nädal. Algas see mu visiidiga hambaarsti poole & tõepoolest, kartus on end õigustanud. Lihtsalt tekib sellises keskkonnas alati kergelt klaustrofoobiline tunne, kus annad end teiste inimeste kätesse, neisse, kes sind vaevu tunnevad. Jah, neil on sel hetkel palju võimu, sest sinu heaolu sõltub neist, nende mäng. Võib-olla olen ma liialt paranoiline, aga seesugune ma kord juba olen. Loomulikult on aina enam imestust tekitav ka tuimestuse järelmõju, mis viis mind raskema vormilisse deliiriumisse. Sellest tulin siis korralikult välja alles järgmise päeva hommikuks. Fun
Aga muidu olen pos. laenguga kulgemises. Seda siis põhiliselt viimati toimunud sündmuste tõttu. Nimelt oli võrratu jätta selja taha Tallinn ja minna ära. Minna Tartusse, näidata kõigile keelt ja lahkuda areenilt. Hää & Tartu tervitas mind seekord hästi. Üsna hubane oli esimestel hetkedel vajuda Dorise ühikasse, kuulata tema naljakaid juhtumisi & samal ajal viia ta lõppematu naermise olukorda. Hetkeks tekkis isegi hirm, et tüdruk, kas sa ikka õhku saad? Seepeale aga raskendasin tema olukorda veel enam, kuid see kõik jõudis rahulikuma tulemini muusika tõttu. Hää oli tema pool ka söödavaid pelmeene süüa. Need tõesti olid head, tunne, nagu tuled koju & kohe valmistatakse tervituseks süüa. Äärmiselt armas. Armas oli kuulata Mansonit, Depeche Mode`i, samal ajal vestlust pidades. Ühesõnaga, sai mu sõbranna nn. normaalsema oleku kuni ööni, mil ta liialt kohvi oli lürpinud või siis hommikuni, mil ta kahtlase väärtusega energiajooki manustas & seetõttu veresoonteni värises. Aga seegi möödus, nüüd on ta kuskil pidus ja raputab maha viimaste päevade tubli-olemist.
Siiski oli Tartus ka palju teisi pos. külgi. Otseloomulikult Dagö, milleks sinna üldse sõidetud sai. Dagö oli tõesti minu huviobjekt, tundsin end mõnel hetkel kui pilukil silmadega luuraja, kes lava kõrval vaikset uurimistööd koostab. Aga hästi panid, hindan rõõmuga 5-ks. Siiski peab nende loomingusse veel veidi sööbima, et täit pilti saada. Nad on meeleolu muusika, vähemalt minu jaoks, alati ei sobi, aga eile oli sobivus lõpuks kiidu-hõiske-aplausiväärt. Aitäh ka neile, kes kontserdil nn. meie seltskonnas olid. Kõik olid toredalt tobe-naljakad.
Pärast kontserti Petsi ühikas viibimine oli samuti tore. Ootamatult palju inimesi, ootamatult palju ootamatuid tegelasi. Mis siis ikka, sai kuulatud, mida on öelda eba-adekvaatsetel (meil) ja veidi enam eba-adekvaatsetel inimestel. Põnev oli igatahes, tõepoolest, kas me mõtleme kui Anni või me mõtleme kui Anni? Et väga hea, nüüd hakkan seda mõistma, on lihtsalt mõneks hetkeks rahvast jälgida, rõõmulsui kaasa chillides, lihtsalt jälgida & tunda sellist rõõmu. Inimesed on põnevad, igaüks oma veidral moel. Ja ühikad on toredad, iga boks oma veidral moel :)
Nii et aitäh: Eva-Liisa, Kristjan, Enel, Pets, Lauri, Doris, Ele, Alo, Anni, Üllar(Ülar?), Mihkel, mina. Ja ma väga vabandan kui kellegi nime praegu unustasin, aga olite armsad, kõik oma Veidral Moel.

Ja tee läheb edasi...