Hääää

Peaks siis endast teada andma, sest millegi pärast suudavad teised seda enda blogis palju tihemini. Ma olen tõelises mahajäämuses, nagu selgunud.
Praegu ootan pikisilmi neljapäeva, mil taaskord saab Tallinna pinnalt lahkuda ja sõprade-tuttavatega Tartu poole loksuda, selleks, et sõpru näha & end hästi tunda. Samuti hakkan ma aru saama paari inimese väitest, et Tartus unustad kohustused, olles neist mõneks ajaks kaugemal. Just seda mul vaja ongi, kuigi praeguseks olen Tallinnas alles teist päeva, sellegipoolest ei suuda neidki kellaaja järgi elatud päevi liiga kergelt taluda. Tartus kaotan ajataju, vähemalt teatavate hetkede suhtes/ tänades teatavaid inimesi & see on samal ajal nii sürreaalne & hämmastust tekitav kui ka mõnutunnet sisendav. Võib küll mõtelda, miks veedan ma aega nii sihitult, kuid samas on mul seal selleks igati õigus & alati võib säärasele küsimusele vastata: Aga miks mitte? Miks mitte kui ma end nii hästi tunnen ning säärases koguses muretut meelt oman. Ometigi ei löö ma kõigele käega, sest naasen argipäeva kui vaja. Loomulikult võtab viimane oma aja, eriti minu puhul, kes nt. teise inimese õla najal võib pool tundi viivitust pidada, aga siiski, ma naasen.
Juba istungi ma bussis & tunnen, kuidas Tallinna kitsus läheneb,unenäolise linna armsad inimesed oma naljakas eksistentsis kaugenevad/ lõpuks kõnningi ma kesk peale vajuvat tänavat metalsete helide ja trammi poole, eemaldumas armsast inimesest & soojusest.
Et jälle tagasi minna. Ja ma olen viimasel ajal erilises kulgemises, kodu on kui see kitsus, ummiktee, kus midagi head suhu pista & põõnata on kosutav, nt. nagu täna, mil tuttava muusika saatel keset päeva uinusin - kuhugi minemine aga on võimalus tõelise sõõmu õhu ammutamiseks. Aehhh...hääää. Hääää, et on olemas kaks ilusat võimalust. Aitäh