Kokkuvõttes ei vii suured ootused siiski eesmärgini, seega lähen enda ebauskliku teooria juurde tagasi & ei oota situatsioonidelt liigset. Samuti ei pea sama koht reeglina alati teineteisest eristamatuid tundeid tekitama, nagu nüüdseks tõestatud. Seega olen lihtsalt, lähen sujuvalt sündmustesse & vaatan alles kohale jõudes, millise meeleolu omaks võtan. Tartusse tahaksin tagasi ikkagi, seda vaid teises vormis, võib-olla. Kui vaid oleks piisavalt raha, et spontaanseid otsuseid täide viia. Kui vaid oleks, siis ma kaugeneksin nn. metropolist ja ligineksin sildadele. Ohh mind

Aga sellegipoolest on ka siin omamoodi rahulik viibida. Turvaline kui tunnetan tuttavlikku kõikjal, kus olen. Turvaline on teada, et peale igat liikumist on võimalus tagasi tulla kollasesse majja. Ja siin olles teha seda pea spontaanse otsusena.
Kodu on praegu vajalik, kuigi ma tean, et juba homme vajan vaheldust. Eks siis sajan kellelegi külla, siis kui kodu minu ebastabiilsuse endasse on imenud ja seda ise väljendama hakkab.

Segane jutt, ma tean, aga selget vastust millelegi praegu pole.