The Black Nights

Vaikne hetk õhtus, kus midagi targemat teha pole kui bloggi täita & õigupoolest oli see mul niikuinii plaanis. Tuleme teiste nõudmistele vastu & kuna ma naudin rääkimist nii või teisiti, siis võin seda ka siin teha.

Nagu arvata võib, on viimased päevad kulgenud pöffi tähe all. Niisiis olen viie päeva jooksul vaadanud viit filmi, ega suuremat/tihedamat panust ei jaksaks ka anda, sest aega on vaja ka iga filmi sügavamaks analüüsiks. Meenutades võib öelda, et enamusi neist olen vaadanud õhtupoolikul või on siis nende lõpp-minut juba õhtusse kuulunud. Nii on mugavalt jäänud mõningad tunnid hilisõhtust & terve järgmine päev filmipildi kokku panekuks. Seda ma ei väida, et igast filmist üldist pilti vaja oleks, mõni neist on vaja jätta piirjoonteta tükkidena hulpima, kuid konkreetsus on parem, minu mõistusele vähemalt. Täna, olles väljunud järgmise filmi seansilt, teatasin just raskusega Elele kui palju informatsiooni mu peas on ning kui palju pingutust nõuab selle analüüs. Viimasel kahel päeval olen näinud filme, milles leidub harukordselt tihedalt informatsiooni, need olles "Sansa" & "Jumalanna".

"Sansa" rääkis ühe noore prantsuse mehe rännakutest maailmas, reisis ta siis viisata, omades vaid läbi vettinud passi, mida ta kõikjale pakkus. Ühesõnaga ei kuulunud ta kuhugi ega kellelegi, ta oli vaba hing, mis samal ajal talle nii naudingut kui valu põhjustas. Jahh, kes meist ei tahaks olla vaba, vaba ühiskonna poolt määratavatest kohustustest, maksudest, kogu bürokraatiast, vaba ebameeldivatest suhetest? Lihtsalt olla, ilma ühegi sendita; pretendeerimata millelegi kindlale, teenides raha seal, kus võimalus tuleb, enda nn. kunstniku annet kasutades. Sansa jumaldas inimesi, nende erinevat käitumist, näoilmeid, lugusid. Ja kuna ta tegi seda siiralt, siis leidus ka temas teiste jaoks teatav võlu. Võlu just selles vabameelsuses, sõbralikkuses. Kuid kas sellisel vabadusel, kus ka pidevalt tagasilööke saab, valu tunneb, omamata võimalust pöörduda armastavate inimeste poole, on nii suurt kaalu? Mina igatahes ei suudaks, ma ei oleks nii tugev. Ma ei ole nii carefree, siinkohal peab ütlema, et minus on selleks liialt ratsionaalsust.
Ja praegu tekkis tühik, nii et ütlen vaid veel juurde, et hea, et filmi tegija isegi kohal oli. Oli, kellele plaksutada vähemasti.

Täna aga vaatasin "Jumalannat", mis oli siis vene film ja nagu vene filmile kohane, piisavalt karmilt ja toorelt üles võetud. Aga nagu praegu selgus, ei suuda ma sellest veel rääkida, sest vaid paar tundi tagasi lõppes seanss. Igatahes, rääkis ta naisest, kes töötas politsei heaks (tegelikult siiski vist uurijana), kuid viimaks sealt tagandati. Naine, kelle elukutse nõudis küll palju kainet meelt, kuid kelle igapäevaelu möödus enda räämas korteris või kasimata sööklas ning unenägude maailmas, kuhu ta alalõpmata sattus.

Filmide kõrvalt siis on käidud harvades loengutes, vesteldud koolikohvikus, vesteldud kinoseansside algust oodates, jälgides konflikt-situatsioonide leebumist. Midagi tähelepanuväärset filmide maailmast väljaspool pole juhtunud. Lihtsalt hea enesetunne on see, mis on juhtunud.

Filmid ja hetked mu peas...arrgghhhh...palju mõtteid, aga hea sellegipoolest.
Kuna mu postitus juba niikuinii pikaks veninud, siis lõpetan selle siinkohal & räägin elust väljaspool filme varsti.