kergelt

Lai lai on maailma lai....
Kui hoo kord peale said, siis jookse ainult jookse

Just nii...veel mõned ajad tahan ma veeta siin, kindla mulli sees, kus on tekkinud oma seltskond ja oma stabiilsus, kindlad teed. Kuid mõne aasta pärast võtan ma hoogu ja lähen vaatama, mis peitub teistsuguste ekraanide taga. Läheksin just nimelt vaatlejana, kuigi eks ikka oleks ma viimaks ka osavõtja. Siis tahan ma minna & reisida, vaatab küll, mis sest kõigest lõpuks saab, sest kõikjale jäävad maha sõbrad-hingekaaslased & teatavasti hoian ma inimestest küllalt tugevalt kinni. Ilma nendeta tekib tühjus, mida ma küll tihtipeale ei tunnista, rõhutades pidevalt enda ise-olemist. Aga tekib & tühjust pole vaja. Praegu on mu kätes täidetus, vähemalt osaliselt.

Kui välja jätta mu suutmatus olla kohusetundlik tudeng, siis tunnen end praegu ümbritsevas hästi, ta võtab mind vastu, isegi Tallinn ei morjenda mind. Pole karjuvat vajadust kuskile ära minna, siin on mu elu. Kuna elu on siin & praegu,
just selline nagu ta on, siis äkki peaks mööda halle Tallinna tänavaid suutma ka akadeemilise raamatukogu poole rühkida, kuhu on küll veel hallim loor vajunud. Ma eeldan, et neil niiskuse alla mattunud tänavatel oleks palju edukam kulgemine kui kõrvus oleks meelepärane muusika, peab endale uue mängija ostma. Siis läheks, alpid kergelt jalas ja muusika kõrvus. Siis ma lendaks. Jahh, nii ongi. Praegu lähen ma lihtsalt kergelt astuma.