Away

Eva on täna vale jalaga voodist välja astunud, ma ei lepi millegiga, ma ei kuula kedagi. Ma olen vaid endas, ma olen nii kaugel, et see kaugus muutub mullegi hirmutavaks. Enda rahulolematust väljendan ma avalikult aga hoopis vaikusega. Ma ei leia mõtet seda lõpmatult teistega jagada, ma lihtsalt vaikin ja lepin teistega neil hetkil, mil see tunne mind taas tabab.

Sellegipoolest lähen täna õhtul bashmendile, eeldatavalt vähemalt. Hea muusika, mille järgi suudan tantsida & toredad inimesed teatavasti aitavad. Juba eile õhtul sai Hundis sellest pikalt mõeldud ja seda üritust oodatud. Loomulikult pean ma minema. Tunnistust on leidnud ka see, et kui miski (kas siis teadvustamatu või mitte)segab, saan selle tantsides maha raputada. Nii et järelikult muusika läbi mul taastuda ongi vaja.

Pähe turgatab ka mõte, et see, miks minus hetkel säärane rahulolematus pesitseb, võib olla ka põhjustatud tõigast, et eile sai pikalt pikalt räägitud tulevast suvest, kõigest, mis siis aset leiab. Ja mõte hakkas tunduma enamgi kui magus. Ootan Prantsusmaad, ootan Folki, ootan meele järgi olevat tööd ja sõpru mu suves.

Kuigi selle kõigeni veel aega on, oli sellegipoolest hea ja kummastav koos Eneli, Fredi ja Elega Harjumäe külmuses seista, tunnetada linnulaulu ja lund samaaegselt, ning minna suve mõtetesse.