Ma ei tea,
ma tõesti ei tea...
Juba paar päeva olen ma vahelduva eduga kadunud olnud. Kadunud arusaamatusse või rahulolematusse või niivõrd tugevalt endasse, seda ma ei tea. Ja keegi ei paista märkavat, äkki mind ei olegi, sest must jalutatakse niivõrd külmalt läbi. Vähemasti seda tunnen mina, jah, komistatakse otsa ja minnakse sama rahulikult enda päevatoimetuste-öötoimetustega edasi. Võib-olla kolm-neli inimest on mind märganud ja ma tänan neid selle eest, ütleme siis täiuslikumalt üks ühe päeva kohta. Kas seda pole mitte palju? Ning võimalik, et kõik on vaid minu kujutluses, sest hetkeks pööratakse tähelepanu, sama ruttu unustatakse
Nii on ja varsti on paremini...