Kuid rääkima ma pean

Mmmmm...I`ll get by with a little help from my friends..
Tunne on lihtsalt niivõrd hubane ja meele järgi. Eilne õhtu-öö-tänane päikeseilm sai veedetud koos pisikese osaga meie filosoofidest, kuid omamoodi kogemus oli pidada mõnd üritust nii väikese kontingendiga, üle pika aja siis. Jahh, hoolimata sellest, et teineteise tundmine pole veel parim, toovad sellised üritused, isegi läbi nalja, inimesi teineteisele lähemale. Siinkohal mõtlen ma just seda nn. ära olemist, pika-ajalist koos viibimist ja veidraid situatsioone. Sellele värvinguks seosetud ja seostatavad vestlused, lauluviisid, ka vaikimine. Nad aitavad luua oma õhkkonda ja teemat. Õhkkonda, mis kannab läbi öö, et teetassi ja suitsuvine saatel vastu võtta hommikut, oma karguses, silmad selgeks.
Inimesed on tõesti erinevad, täiesti erineva lähenemisega, kuid vahel on äärmiselt põnev jälgida just kontraste, mille piirid lõpuks aina hägusemaks muutuvad. Ja see pole muud kui hea.
OUUU ja mis ma veel kavatsen öelda on see, et asjad pole üldse pees, vaid varsti leban liiva sees. Päike paistab peedile, olen sõpradega täitsa mäel. Nõndaks siis
Vaadake välja, õhtuvalgus hakkab saabuma.
Kes küll seda lugeda võiks, kuid kunagi ei tea ja tänama ma pean. Tänud Liina, Martinid Lõbu & Tennoke-ne ning Ele.