Ata-ata

Praegu on mõnetine pohhuism kooli suhtes, ja kevad pole veel korralikult kätte jõudnudki. Sellegipoolest on päikesepaiste piisav sooviks midagi muud teha, kasvõi lumise mätta peal peeti juua. Jah, mind huvitavad veel loengud, kuid üksikud neist on pikaajaliselt äärmiselt tüütavad ja nii ongi nad kevadest mõeldes hukatuslikus positsioonis. Ma ei tea, ma tõesti ei tea, mis motiveeriks mind käima paaris üksluises loengus, kuhu juba paar nädalat jõudnud pole. Tundub, et miski ja see paneb mu ennast vihkama. Kuidas olen ma nii nõrk? Jahh, praegu võin öelda, et küll järgmine kord lähen, teen kindla plaani, kuid see võib sama hästi läbi kukkuda. Krr...ma tahan, et kevad kätte jõuaks, sest siis on ilus, kuid samas....ma ei tea, mida ma tahan. Äkitselt on vastuseks see, et enda iga vaba momenti tuleb igati väärikalt ära kasutada, et kohustus nii väga ei rusuks? Ei tea, tõesti ei tea. Praegu on minus aga pohhuistlik noor, kükitab va säärane ja ei mõtlegi lahkuda, laks!