spontaansusest lähtun ma kevadel

Täna hommikul kingiti mulle tundmatu noormehe poolt plaat, mille sain viimaselt hetkel, mil mõlemad trammist maha tulime ja kooli poole rühkima hakkasime. Nõndaks siis, plaadil ilutses suur Q, sinise markeriga, mõtlesin, mis ma mõtlesin ning nüüd lõppeks seda kuulates, plaadil on Queeni loomingut. Ei, kõik on väga hästi, soov anda oli siiras, ainult, et mulle see koosseis teatavasti väga ei imponeeri (hehee). Aga noh, vähemasti esimene lugu oli hästi positiivne ja meele järgi, polnud varem kuulnud. (eksole, pidi see siis ikkagi Queen olema)

aga

Selle kõrvalt on ka ilus mälestus paari pässi ja Anniga viimase katusel istumisest, veini kallutamisest (Kadarkat nimetan ma veiniks), naljakast jutuajamisest ning minust, Anni katusel, hetkeks vaatamas kaugemale, tõmmates sigarit rahulikult edasi. Ning mis siin salata, mõne inimese käsi on ka vahest avitav, isegi kui väidetakse, et ma sellest midagi ei saa. Saan küll. Igastahes edasi liikudes..tuul oli metsik ja seetõttu suutsin enda juuksed ka ühel hetkel päevas põlema lasta, kõik on õnneks veel korras, pisuke kärsahais oli tagajärjeks. Ma arvan, et see oli märk sellest, et pole mõtet suitsu tõmmata, pole õige mõte, jäta järele! Kui see pole märk, siis ma ei tea, mis on. (pole end varem kunagi põlema pannud)

Niisama päeva on nauditud, olen õnnelik ,et paarist loengust osa ei võtnud. Olen õnnelik, et olen enda jaoks avastanud Stingi, millega saab unine-melanhoolses meeleolus rahuldavalt edasi kulgeda

be yourself, no matter what they say..