Ma tahaksin kirjutada midagi hästi ilusat, tõelist, kuid ma ei tea, mis see oleks. Ainus, mida tean on see, et mulle meeldib praegune tühiste ja sinna eksivate mõttega sõnade vool. Ükskõik, mida kirjutan, kuskil avaldub ikka pisut tõde, nagu vaba kirjutamine, kus ei pea niivõrd kinni ühtsest mõtte edastamisest, kirjavahemärkidest ja õigest struktuurist kui lihtsalt mõnuga edasi minemisest. Et kui kirjutada hästi vahetult ja kiiruga, on võimalus, et kui iganes saastatud see tekst ei tundu, on seal alati ka midagi lugemisväärset ja säärased paigad tungivad niiviisi eriti hästi esile.
Sõna tühine vastandiks tahtsin kasutada sõna mtte nii läbipaistev, kuid kui mõelda, võib läbipaistvuses olla väga palju mitte tühjust. Nt kasvõi aknaklaas, mis annab meile aimu tema tagusest tohutust avarusest ja muust maailmast. Ja mida läbipaistvam klaas, seda ilusam maailm võib näida. Täna, peatudes ühes ateljees, kasutas üks tüüp kogemata jutu sees fraasi -läbipaistmatu klaas- (just akna kohta). Huvitav, et see fraas siiani meelde jäi ja tol hetkel huvitav tundus. Mõtlesin, et päris hea väljend, kui vaid mõni aken säärane oleks. Kuid mis oleks kasu läbipaistmatust aknast, tänu sellele jääks nii palju puudu ja just nimelt see, mida tunneks, oleks tühjus, sest miskit ei saaks läbi akna enesesse tuua. Nii et siiski vist ei tähenda läbipaistev millegi või kõige puudumist, vaid pigem kohalolekut. Naljaks tõdemus. Ja kindlasti ei saa inimesed, kes viimast mõtet loevad, sellest suurt aru või aru sellest, miks üldse selline küsimus püstitada

ja nüüd kuna enda inimlikus lolluses pöördusin korraks tagasi msn-i ja kiskusin end sellest mõtte edastamise maailmast pisut välja, läks luhta see, mida veel öelda tahtsin. aga küll see varsti taastub. senini

----musi silma peale----