mõttega mõtte seis

..midagi vahetut, kuid samas sügavat.

ehk oli õigeim mõte astuda välja, hingata endasse vihmast ja tolmust täidetud munakivide hõngu, inimeste jalajälgede minevikku.
oli õige, hea tundus juba päeval kukus istumine, mil sai Kairi ja Mihkliga õhtu esimene meeldivustunne kätte. kuid selle omal moel jätkuks oli tugevate ja kandvate puulehtede varjus lennelda, silmata udu-ja päikesevines taevast ja kuulatada trummirütme...kitarri...selgena kostuvaid hääli, mis andsid niivõrd palju edasi.

viimase minuti otsus oli Riina ettepanekuga nõustuda ja minna kuulama varem tundmatut mandra gorat. siiski veel kaheldes, sai viimaks mindud ning äärmiselt meelt paitav ja rahulik õhtu sai veedetud kahe Hea inimese seltsis, tänud Riina ja Jaan. kuidas vahel võib leida meelerahu seal ja sellistelt inimestelt, kellelt seda oodatagi ei oska

meenuvad naljaka alatooniga lühiarutlused muruplatsil, meenub deliiriumi lähedane tunne häälte sees, meenuvad ilusad inimesed. neid tõesti oli palju, pilgud heidetud kuhugi kaugemale. äärmine familiaarsustunne. ja selle kõige taustaks nostalgia kunagistest Vanalinna Muusikamaja üritustest, loodus linnakivide keskel.

...hea on kontserditel hetkeks mõte seisatada ja minna kaasa muusikaga, täiel rinnal, ilma tagasi hoidmisteta.

mõte...mõtte seis...mõte...
hetk rahulikkust. ma oleks vaid soovinud, et Keegi veel seal oleks olnud. kuid see pole praegu enam tähtis