meile ette söödetud ideed

Vahel on hea tunda, et ei pea kellestki sõltuma (momendiks siis). Saab enda aega seada täpselt enda järgi, kaasamata kedagi teist. Nii tegin mina mõned päevad tagasi kui suvelõhnas, mereäärses paigas olin, ajatult, mõtlemata, lihtsalt endaga ja enesele, võib-olla ka loodusele. Keerlesin keset lõppematut muruväljakut, niivõrd kergelt, et see tohutu rõõm sellest viis lõppeks kurbuseni. Millegipärast ei suuda ma kunagi kuigi hästi suhestuda situatsioonidesse, kus kõik on justkui ideaalne. Sest kõik ei saa olla ideaalne, meenub viimaks ja hakkab tunnetama detaile, inimesi, kus kõik sedavõrd tugevat täiuslikkuse taotlust ei oma. For a moment til` all seems ok, again.
Ja siis võtsin ma otsustavalt enda ratta, kuigi olin piisavalt mandunud (võib-olla lihtsalt väsinud) ja hakkasin randa sõitma, taaskord, kurblikult ilus oli see kõik. Täpselt säärane klišeelikult ilus õhtuvalgus, ja selline filmist välja lõigatud stseen, kus inimene sõidab päikeseloojangusse, leiab midagi sellest merevaatest, pilk kaugemal. Only that I never do. Ning siis hakkab naljakas. Sest ma tegelikult ei oska vist kunagi sääraselt sügavaimas mõttes endaga ja eneses olla. Aga kõrvalt näin ma ikka kui see filmist välja lõigatud tegelane, just selle Õige ilmega, kuid tegelikult emotsioonitu.

Kuidas ja kust tulevad need ebavajalikud emotsioonid, mis viimaks, kui nendes olla, niikuinii ei midagi muud kui võltsid tunduvad

In the end, it`s all good.