need vürtsikad ööd

Kui tore oli üle pika aja olla Printsu teel, veel toredamate inimestega
Ma tean, et lõppeks olid inimesed ikka üpris eba-adekvaatsed, a see eest oli ilusaid hetki palju. Mulle tõeliselt meeldib märgata ise või kõrvalt vaatajana kui inimesed üksteise aina hubasemalt suhtuvad, hoolivad, hoolivad ka hommikul, puistates silmadest vürtsiks väsimusele ja plätususele ka sõbralikkust ja kerget meelt. Üleüldse, need hetked pidudel, kus rahvas hakkab vaikselt kukkuma, ringi kondavad vaid üksikud pead kratsivad kujud, ja hommikud, kus igaüks iseennast taga otsib, on parimad hetked. Just seepärast, et miski on edukalt või mitte nii edukalt mööda saadetud, on oldud koos sõpradega ja isegi halvima enesetunde puhul saab tunnetada kergendust, et this too will pass, I survived. Eriti siis kui leidub häid inimesi, kes enam "viga" saanutele abi on nõus osutama, kosutades viimaseid kõige parema või halvemaga, mis enesetunnet siis vastavalt muudab. :p

Aga sinna, kus sai üks öö-hommik taaskord inimestega mööda saadetud, sinna tahaks varsti naaseda, sest liialt magus oli see. Ja selle kõrvalt ei teeks paha ka võimalus, kus saaks korralikule inimesele kohaselt ujuma minna, mitte mudas lainetada. Külastan sind veel õige pea, kallis sõber.