Me tusameele sügis

Ma tahan suve tagasi! Andke mulle see, palun. Kui nii jätkub, on nädala aja pärast kõik lehed värvilised, tundub mulle. Selle vastu pole mul veel ka midagi, kuid see on ilmne märk hilisemast varingust, nn. looduse hukust. Ja seda ma ei taha, ilmtingimata mitte. Tõepoolest, mis kuradima sitas ilmavööndis ma elan???!!!!

..nagu läheb meeleheitlikumaks ilmapilt, nii muutub ka mu tuju vastavalt sellele. Täiesti paratamatult mõjutab ilm mu meeleolu, ka sel moel pole ma asjaga antud hetkel rahul. Tunne, et ei tahakski mitte midagi ette võtta, vaid lihtsalt manduda lõpmatuseni soojas tekis. Ja ega ma polegi viimasel paaril päeval midagi grandioosset ette võtnud, vastupidi. Olen küllastanud end videote vaatamisega, mõnel harval hetkel kiigates õue. Ning ei, mul pole tegelikult halb tuju. Lihtsalt mingi vibe

Ma tahan, et mu hammas ei valutaks nii, et ta mind keset ööd pisaratega üles äratab. Järjest kallan suhu kolm valuvaigistit, loputan rõõmsalt külma veega, kõik on hammastele valus. Kell on 6 hommikul ja mina piinlen valus, miski ei aita. Nüüd jääb vaid oodata hetke, mil sügistuultes arsti juurde lendan, kirudes kõiki ja kõike.

...kuidagi vaikseks on jäänud, kõik ma mõtlen. St, ma ei saa üldse aru, mida need üksikud rändajad seal akna taga teevad, neid on seal küll vähe, kuid siiski tundub, et mina olen ainus, kes on liikumatuks jäänud, kangestudes enda tooli ja oodates paremat, sillerdavamat pilti.

Sügistunne ma ütlen. sügistunne on see. Ja mitte midagi ei saa teha kui vaid harjuda. Siis on kõik parem