midagi magusat. õunatubakat?

Uus õppeaasta, uus töö, uudne feeling, uued inimesed
ja kõik see uus, mis on septembrikuus, paneb esmapilgul küll võõrastama, kuid niisama lihtne on järgmisel silmaplõksul tunne, et miskit juba teab, miski selle uudsuse juures tunduks nagu õige ja säärane, mille juurde pikemaks ajaks pidama jääda.
Eks nii on uute tudengitega meie koolis, kelle lisandumine algul tundub kui "sissetung", kuid arvata võib, et õige pea ütleb endalegi märkamatult - nad on osa sellest kooslusest. Nad tahavad teada, kes me oleme, me tahame teada, kes on nad. Ja me jõuame selleni
Samamoodi on uue töökeskkonnaga. Mäletan kuidas veel eile tundsin ma end üsna kohmakana, teadmata liigselt palju piipudest, tubakast, ma-ei-tea mis tarvikutest ja muust tränast. Tuli isegi peale tunne, et raisk, kas ma pean olema siis kõike suitsetanud, kõikjalt, kõike põristanud, aga siiski ei. Pikemal uurimisel selgus, et ega teisedki kaaslased liigselt palju tea. Inimesed selle kogu uue ja Universaalse juures on niivõrd mmmõnusad, et see kohmetus kadus päris kiirelt. Inimesed, kellega on hea ja lõbus enda päeva mööda saata, inimesed, kes on üksteise jaoks, keegi on alati heas mõttes selja taga. Ma teadsin, et universaali inimesed peavad muhedad olema, ja nad vist ongi, tundub nii. Ja ma kuidagi oma veidral moel paistan sinna hästi sobituvat. Proovi 2 päeva on lõppenud, mu tublidust, mida ma isegi niivõrd ei mõista, on korduvalt kiidetud. On koos univers. seltskonnaga põristatud trumme, on loodud koos muusikat, on müüdud Ohjeldamatult tubakat, on peetud nii mõnusaid ja rahustavaid vestlusi inimesega, keda tunnen praeguseks vaid päeva jagu.
Ma loodan, et see heaolu ohe ei kao. Ma loodan. Ja see pole selline eufooriline kaosellik tunne, vaid see on rahulolu viirukisuitsu, rütmide, hämaruse taustal.