Mis ma siis kirjutan? (peaaegu kuu aega on vaikus olnud)

Mulle mingil haiglasel moel meeldib see talv, mis ei tähenda, et kevad ei võiks tulla. Aga siiski, kui aastaaeg täiesti vastu pole, on kergem eksisteerida. Vaatan asju ja inimesi rahulikult. Teen seda, mida tahan, hoolimata ilmast või pimedusest. Püüan mitte tähele panna kõhedust või teatavat masendust, mis talvega kaasneb, või isegi kui panen, ei lase sel end segada. Lasen endasse hoopis pisut jõulu tulla.

Mulle on meeldinud viimase aja koosviibimised, hea on tunne, et taas tulen lähemale neile, kes tegelikult korda lähevad ja kellest vahepeal eemal on oldud. Mõned inimesed panevad mu näole siira ja tõelise naeratuse. Nendega on hea koos tantsida, nendega on hea koos vaadata ja kulgeda. Nendega on hea rääkida. Ma loodan, et te teate, kellest ma räägin, kallid rõvedad. Võib-olla ongi nii, et igal perioodil on omad inimesed ja ma olen kahjuks selline inimene, kes väga paljusid inimesi korraga võtta ei saa, see aga ei tähenda, et mõttes keskid teised vahepeal kõrvale on jäetud. See olen lihtsalt mina. Ma teisiti hästi ei oska.

Ma ei tea, kas saadakse päris täpselt aru, mida ma öelda tahan, aga ma kuidagi moodi püüan selgitada. Ja tänada, et siiski minu jaoks olemas ollakse.

Ja seda teen ma ka, et ma pisitasa vaatan, kuidas inimesed mu ümber on ja praegusel ajal ei viitsi väga suhelda nendega, kes tihtipeale minuga suhtlemise "unustavad", või nendega, kes omakasu eesmärkidel mind ära kasutavad. Tänan ei.

Ühesõnaga, nagu näha, inimesed on väga kuum teema ja ma natuke säran, et neid (teid) ikka jagub.