see, mis on.lihtsalt praegu

Asjaajaja on mu ametinimetus, nii üldisem, ma mõtlen. Vähemalt nii mulle tundub. Minu meelest ajan ma pidevalt mingeid asju, planeerin ebanormaalsetes kogustes, planeerin veel, pean erinevate asjade üle arvet. Näiteks tänagi, jooksin mööda pangakontoreid, uurisin, palju ma see kuu palka olin saanud ja tuli välja, et 900- vähem. Täiesti normaalne. Ja kui ma poleks seda hakanud uurima, poleks ju midagi toimunud. Nii siis maksti mulle raha juurde ja veel pealegi, vabandustega. See on iseenesest hea, aga selleks kõigeks pidin ma enda üliväsitava Tartu tripi järel ülivara tõusma, et kõike jõuda. Ja loengusse ma ikka ei jõudnud. Ponnistused ponnistused, mis ikka ei jõua päris sinna, kuhu eesmärk seatud. Sest ma ei jõua end katki rabeleda. Päriselt ka, seda ei tohiks minust oodata, hoolimata sellest, et ma noor olen. Tahan veel mõnd aega noor olla.

Trip Tallinnast välja oli hea, kuigi enda loomult siiski veidi närviline. Kasvõi see, kuidas toimus bussile jooksmine, oli soov ikkagi võimalikult ruttu kohale jõuda. Jooksmine higipiiskadeni. MMMMõnus uni bussis. Energia, suhtlemine, suhtlemine, unisus, söömine, joomine. Uni. Jalutuskäigud, vestlused, tundma õppimised. Tagasisõit, taaskord absoluutne kukkumine bussi-istmetel. Oli soe ja pisut kõhe, ilus ja pisut vihmane. Kõike oli. Ja nüüd olen ma siin. Jälle

Kui tagasi jõudsin, kõhedas Tallinna öös, võttis üks hea inimene end minu juurde ööseks, sest ma polnud ausalt isegi võimeline taksot tellima. Ja tema on õnneks pea alati mu jaoks olemas. Aitäh, Eva. Kodune tunne, pisut teed ja uni.

Ja üks Inimene vallandati vist täna töölt. Sellepärast pole ma eriti õnnelik, kuigi ma saan põhjustest aru. Siiski, kas Univeraalis peaks siis töötama vaid kuiva olekuga ja Tublid töötajad? Kõike ju korraga ei saa, ma arvan. Vahel saab ka. Ja kõie on võimalik ka inimesele õpetada, selgeks teha. Valik pole minu teha ja kui ma peaks valima, ega ma ei teaks isegi, millise variandi kasuks otsustaksin. Raskuspunktid. Igati universaalseid inimesi on vähe, ma arvan. Inimene pole masin, et temasse on kodeeritud kõik eeldatav ja vajalik. Selles mõttes, mis on, on imelik olla. Aga see möödub

Muidu olen täna üle pika aja võtnud enda jaoks aega, loen, vaatan vihma, naudin kollast ümbrust toas, sooja valgust ja teed. Homne päev tuleb ja peab jälle hakkama elama kellaaegade järgi. Ka selle vastu pole midagi, kuid aega võiks saada laenata.
Nõndaks, pisikesed. Jutustuse lõpetan