Brides in Bloom oli vägev. Spontaanne minek, viimased päevad üldse on olnud spontaansed. Kõik minekud, kõik tegemised ja mõtted on olnud spontaanset laadi. Pruutidele jõudsime seega nii, et 22.30 istusime veel mõnusalt patrickus, 22.40 panime mõne asja minu poole ja 22.55 jõudsime taksoga rock cafe ukse ette. Sees oli rummi koolaga ja muud paska, tuju oli üleval, naer oli näol.

Sisenesin rock cafesse, nagu ka neljapäeval, aga laupäeval oli rc rohkem omanäoline. Rohkem massi, rohkem rokki, ja Eva tundis ennast taas nagu kala vees. Millegipärast tekitab rc mus alati tunde või ihaluse vabaduse järgi. Tahan olla nii nagu tahan ja teha asju, mida tahan, kellega tahan. Juba teist õhtut tõmbasin kallile inimesele vee peale, sest et mul oli vaja välja elada ja olla Halb.
Masendav mõnes mõttes, kas pole?

Eelmine õhtu niisiis kolasin ringi rockstarsis ja levikas ja nii. Ja polnud ka nii nagu üks suhte inimene peaks olema. Mul polnud halb ega midagi siis, et nii käitusin. Suudlesin vale inimest, hingasin vale inimesega. The devil was out.

Ja kunagi pühapäeval mõtlesin ma, kuidas nii on juhtunud. Või mis mõtted on mu peas, et ma käitun nii nagu ma seda teinud olin või ...

Ja siis tõi üks mu sõps mu poole laused filmist "Libahundi needus":
"Hunt on vaba!"
"Teeb mis tahab!"
"Armastab ja vihkab keda tahab!"

...oo õõv.

Teadsin, et pean mingi minut enda inimest nägema, ja ma ei suutnud sellele mõeldagi. Kuni ma lambist mingi aja kokku leppisin. Ta oli vihane ja monotoonse pilguga, ükskõikne, täiesti õigustatult. Mina lihtsalt olin, püüdsin olla võimalikult positiivne. Sõitsime ringi, üks hetk oli ta nõus kohvi jooma. Rääkisime, rääkisime sellest, et ma olen enim segaduses noor neiu. Et mul on vaja mõtlemisaega jne..

Ja tema...ta on lihtsalt super. Ta annab mulle seda aega, hoolib edasi ja ootab kui vaja mõnd aega. Musi, selline hooliv musi minu poole ja nüüd...
mõtlemisaeg

Täitsa metsas, kas pole? Mina olen endiselt metsas.
Tere uus nädal!