Ja mis biit on, kui küsite?

Teate, praegu öeldes, et biiti nagu polegi, on kõige positiivsem asi, mida hetkel ütlen. 26nda detsembri hommik, tiksun Viruk Keskuses - vaheldumisi 0 inimest, 0 suuremat emotsiooni, 0 rabelemist ja ralli meetodil müümist. +++ igavust võiks isegi öelda, aga see ka ei häiri. Lihtsalt mingi rahu on saabunud, võib-olla isegi Viri Keskusesse. Inimesi küll on, aga ikka on vaikne. Ja see jääb vist püsima. Kui nunnu!

Istun mõnusalt salli sees, on vaiksed ja hubased töökaaslased. Ja vaikne häälekähin ka vahepeal kuskile.

Ja ees ootab nüüd mitu istumist ja olengut, millest Eva vahepeal täiesti ilma on jäänud. Kõik tuleb tasa teha, sest see nädal saab gruuvi olema.

Head hommikut

Miks kõigil on kõigist nii pohhui? (vabandust, et sellist sõna kasutan)Või noh, mitte kõigil, osad oskavad hoolida, sama loomulikult nagu mina. Aga nii paljud suhted ja suhtlemised, mis aset leiavad, on pealispinnalised. Mulle aga meeldib Hoolida ja vahel ehk hoolin liiatigi palju, aga minu meelest nii on õige. Teised peavad korda minema, ja pole midagi teha, et säärane olemine mind ka emotsionaalsemaks muudab. Emotsioonid on viimasel ajal alt-üles, ülevalt-alla - ma arvan, et suurelt jaolt just seepärast, et ma ei saa aru, miks inimesed võtavad teisi nii iseenesest mõistetavalt. Mulle meeldib selliseid asju just välja öelda. Kui palju kordi olen ma kallitele inimestele viimasel ajal ütelnud, et nad mulle meeletult korda lähevad - Palju, ma pakun. Aga see teeb hingele hääd, selline välja ütlemine. Ma ainult tahaks, et teised suudaks seda sama palju kui mina. Ja on neid, kus suudavadki ja see on meeletult hea :)
Ma olen vist üks kirjeldamatult emotsionaalne, ekspressiivne, spontaanne inimene. Tunnete inimene täiesti suurel määral. Täna käisid tunded üle pea, üle pika aja siis. Ja ma suutsin töö ajal peaaegu nutma hakata. Lihtsalt, lambist. Natuke eks oli ikka põhjust ka, aga ma pole tõesti end mõnd aega välja suutnud elada. Ja siis juhtuski see valimatul hetkel - pinged on õhus, mis teha. Ma mõtlen, et kas see muudab mind imelikuks. Aga siiski ma ei usu. Ma lihtsalt arvan, et ma peaks elama kuskil seebika seriaalide maal - sest sinna sobiks see perfecto`lt. Kõik on seal sellised - armastavad tuliselt, vihkavad sama tuliselt ja lasevad enda emotsioonid välja nii et miskit ei jää vist endasse. Noh, siin Põhjamaal nii ei tohiks, ja eks ma olen Põhjamaa järgi ka kohanenud. Aga vahel lööb lõuna temperament välja

Aga ära kao.... ma ei kavatse lasta Sul kaduda. Sest minus on midagi Sinust. Ja see kõik võib tunduda kõige kummastavama asjana, ja see kõik võib panna kartma ja panebki. Ja sellised kartused, ei kujutaks ettegi. Ebareaalne eks, aga mingis reaalsuses eksisteeriv ebareaalsus. Mingil ajel arvan ma, et Me arvame, et selles ei saa tegelikult midagi ohtlikku olla, sest on ikkagi vabadus, see kõik jääb ikkagi vabaduseks. Ja ma ei tahakski teisiti - osa hundist, nagu ma olen. You know. Loomulikult tead.

Ma kuulan nüüd muusikat edasi.

No one can tell, what you`ll say or do next/ Are you blessed?/ Maybe by me sometimes ...come as you are..

Kas mõttekamaid mõtted postitatakse enda bloggi siis kui on kergemoeline masendus või tahtmatus-suutmatus olla, mõtlen ma. Ei, tegelikult nii vist pole. Sest ei saa just öelda, et minu maailm teab mis värvikirev ja särav on. Pigem tekitavad sellised sõnad mus südame pahadust. Ma lihtsalt vist ei oska end enam depressiivsemates ehk siis (kunsti-inimesele, poeedile kohaselt) ahastustoonides väljendada. ...Et tahaks välja sellest ahistuse Ruumist, tahaks olla kõike ja kõigiti, nagu praegu ei ole, tahaks midagi, millest isegi ei tea, aga oleks hea ju teada. Sest rahuolematus, ja ooo see äng ja kammitsetus - millised ilusad sõnad.

Vot mina enam nii ei oska. Ja ei mõtle ka ennast interneti küljele lahti laduda-seletada. Kui rahulolematus võtab võimust, kavatsen mina lihtsalt vaiki olla, sest vaiki on vahel hea ja vaiki peab veel vastu

-Minu püüded õhtul kodus olla ja öösiti koju jõuda ei toimi SEST ma ei ole õhtuti kodus
-Õppimisplaan edeneks veel paremini kui ma oleksin õhtuti kodus, ja kui ma veedaksin vähem aega Laseringis. Aga ma ei taha kumbagi vähendada, ma tahan kõike korraga. Viies käik, nagu Ele ütles. aga et ... õppida, õppida, õppida! (ja ma suudan küll)
-Mõttehetked ja katsed aru saada, milline mees mulle Meeldiks, tunduvad ka täielikult lootusetud. Täiesti kadunud igasuguste võimaluste sekka

Kokkuvõtlikult, neiu tahab kõike korraga ja see on kergel määral segadusse ajav. Samas sobiv. Samas närvi ajav. Samas rahuldav.

OHE :)

Ma armastan Sussi, ma avastasin. (on üks siuke kihvt loom, need, kes teavad, need teavad). Seda avastasin ma siis eriti üleeile, kui polnud looma päev aega näinud ja eile igatsesin ma teda juba taga. Ma elaks hea meelega koos Dora ja koos Sussiga. Miush!!!

Teki alla!

Muidu on ka tore elu, ainult et väsimus hiilib märkamatult ligi, ootamatult tihti. Ja õpisklema peaks. Oijahh