Miks kõigil on kõigist nii pohhui? (vabandust, et sellist sõna kasutan)Või noh, mitte kõigil, osad oskavad hoolida, sama loomulikult nagu mina. Aga nii paljud suhted ja suhtlemised, mis aset leiavad, on pealispinnalised. Mulle aga meeldib Hoolida ja vahel ehk hoolin liiatigi palju, aga minu meelest nii on õige. Teised peavad korda minema, ja pole midagi teha, et säärane olemine mind ka emotsionaalsemaks muudab. Emotsioonid on viimasel ajal alt-üles, ülevalt-alla - ma arvan, et suurelt jaolt just seepärast, et ma ei saa aru, miks inimesed võtavad teisi nii iseenesest mõistetavalt. Mulle meeldib selliseid asju just välja öelda. Kui palju kordi olen ma kallitele inimestele viimasel ajal ütelnud, et nad mulle meeletult korda lähevad - Palju, ma pakun. Aga see teeb hingele hääd, selline välja ütlemine. Ma ainult tahaks, et teised suudaks seda sama palju kui mina. Ja on neid, kus suudavadki ja see on meeletult hea :)
Ma olen vist üks kirjeldamatult emotsionaalne, ekspressiivne, spontaanne inimene. Tunnete inimene täiesti suurel määral. Täna käisid tunded üle pea, üle pika aja siis. Ja ma suutsin töö ajal peaaegu nutma hakata. Lihtsalt, lambist. Natuke eks oli ikka põhjust ka, aga ma pole tõesti end mõnd aega välja suutnud elada. Ja siis juhtuski see valimatul hetkel - pinged on õhus, mis teha. Ma mõtlen, et kas see muudab mind imelikuks. Aga siiski ma ei usu. Ma lihtsalt arvan, et ma peaks elama kuskil seebika seriaalide maal - sest sinna sobiks see perfecto`lt. Kõik on seal sellised - armastavad tuliselt, vihkavad sama tuliselt ja lasevad enda emotsioonid välja nii et miskit ei jää vist endasse. Noh, siin Põhjamaal nii ei tohiks, ja eks ma olen Põhjamaa järgi ka kohanenud. Aga vahel lööb lõuna temperament välja