Türa!

Jälle molutasid Niguliste pargis mingid punkarid, kes enda koeral vabalt mööda parki lasid ringi litutada. Te ei kujuta ette mu viha! Esiteks tulin tööpäevalt, väsinud, näljas jne. Läksin koeraga õue, kõik oli hästi ja siis - seesama koer, kes varemgi jalutab ühel hetkel rõõmsalt meie juurde, hakkab mu koera nuuskima. Koerad Peavad eesti seaduste järgi rihma otsas olema avalikus kohas, eriti sellised, kes tulevad teisi tülitama. Ja persse - siis mulle aitas! Ma vandusin nii kõvasti ja selliste sõnadega, et ma isegi ei teadnud, et ma selliseid sõnu tean. Ja kujutate ette - esimesel hetkel ei märgatud isegi, et midagi valesti on, kui (arvatavalt) purjakil omanik mõistis, et ta koer kadunud. Ma sõimasin teda ja ta pani enda koera kinni. Möödus kaks minutit ja kes tuleb meie poole - see sama koer. Ja kusjuures, ta oleks mu koerale vist kallale läinud. Sel hetkel karjusin ma veel enam, ja tundsin esimest korda elus, et kui ma vaid suudaksin, siis läheksin ise kogu sellele kambale kallale, sest neil oli ükskõik. Ma oleks nii tahtnud, et nad oleks kannatanud. Tahan ikka veel. Nii ei tehta mu koeraga, arvestades, et mu koer muutub ka alati suht närviliseks kui sellised asjad juhtuvad. Ta oli arusaamatuses

Ja siis mingid pintsaklipslased tänaval vaatasid, kuidas selline Armas tüdruk suudab niimoodi karjuda. Liiklus Rüütli tänaval oli seiskunud, kõik lihtsalt vaatasid. Aga sellest oli mul suva. Vaadake kui tahate, mina kaitsen enda koera

Pista(ke) Perse enda Anarhia Raisk! ptüi!