Kurbus, viha või pisar võimetuse ees filosofeerida hetkel, kui teised seda suudavad. Tunne, et midagi on valesti või katki olen. Ei suuda üldse haakuda või ei tahagi. Ja mõnel hetkel ka tahan ja suudan, rohkem kui arvata oskasin. Mõnes õhtus ei taha. Nii kaugeks muutev on see tunne kui ühtki mõtet ei tule pähe, ühtki argumenti pole...tõesti see tunne, et isegi kui ma julgeks-tahaks midagi öelda, siis pole midagi öelda. Ja ma ei saa sellest aru.


ongi arusaamatus. täna lugesin meditatsioone...oli tõesti meelelahutus