Kas mõttekamaid mõtted postitatakse enda bloggi siis kui on kergemoeline masendus või tahtmatus-suutmatus olla, mõtlen ma. Ei, tegelikult nii vist pole. Sest ei saa just öelda, et minu maailm teab mis värvikirev ja särav on. Pigem tekitavad sellised sõnad mus südame pahadust. Ma lihtsalt vist ei oska end enam depressiivsemates ehk siis (kunsti-inimesele, poeedile kohaselt) ahastustoonides väljendada. ...Et tahaks välja sellest ahistuse Ruumist, tahaks olla kõike ja kõigiti, nagu praegu ei ole, tahaks midagi, millest isegi ei tea, aga oleks hea ju teada. Sest rahuolematus, ja ooo see äng ja kammitsetus - millised ilusad sõnad.

Vot mina enam nii ei oska. Ja ei mõtle ka ennast interneti küljele lahti laduda-seletada. Kui rahulolematus võtab võimust, kavatsen mina lihtsalt vaiki olla, sest vaiki on vahel hea ja vaiki peab veel vastu