Ma vihkan ja mul on kurb, et on selliseid inimesi:

targutavad, nipsakad, edevad, kõiketeadjad, paljulugenud
...samas üldse mitte avatud, sallivad, endiselt ja ikka piiratud, lollid

kunstiinimesed, boheemid, muidu inimesed, ja tegelikult ongi tõelisi ägedaid omanäolisi inimesi meeletult vähe. sest see, kes paistab kõige omapärasem, on arvatavalt kõige teadmatum kõigest, mis maailmas toimub. No krt ma ütlen, mis maailm see on.

Ei, tegelikult on ok. Ma tean, et on ka selliseid, kes tõesti on mõnusad. Ja need on inimesed, kes suudavad igati olla. Mu eelistatud inimesed on (lapselikult kirjeldades u. sellised): kes vaatavad mõnuga sarju nagu "Seks ja linn", tunnevad rõõmu kõige väiksematest asjadest, on aldis rääkima igast nn. paska, lõõpima, lollitama, kuulama igast muusikat ja tunnistama et neile meeldib (näiteks) Britney Spearsi video. Ja samas kes selle niisama lõõpimise vahepeal märkamatult ka midagi mõttekamat räägivad, kes on hästi avatud, kes oskavad niisama olla ja aktsepteerida absoluutselt igasuguseid inimesi siin maamuna peal. Ja kes on eelarvamuste vabad

..ja ma kirjutangi..inspiratsiooni andis siinkohal see loodus (mis meil on), ja üks hea sõbranna, kes ise kirjeldusi nagu raamatus vorbib. see toob mõtet.

Ja ma seisin õige vähe aega tagasi enda maakodu õue peal, oli õhtust päikest, ja oli mingit kummalist krigisemist, mis käib alati maa-õuede juurde, oli veel ka koera haugatusi ja sigaretti, mille suitsu sai näha kulgemas üle katuse ja peegeldusena veranda klaasist seintel. Äkitselt hakkas silma peegeldus inimesest, kes seisab, suits käes, õhtuvalgus üle tema. Ja see olin mina kes ma vaatasin taevasse, ja mõtlesin, et nii ilus saabki olla. Nii rahulik, ja samas, nii palju võimalusi. Ainult teist inimest mu kõrval polnud. Ja seda mõtlen ma viimasel ajal tihti - on nii palju hetki, mis on minu jaoks nii paljuütlevad või maagilised, et mul on kahju, et see teine inimene neist osa ei saa. Ma ei tea miks ma siis nii mõtlen, aga paratamatus....vist.

Paar päeva tagasi oli mul selline tunne, et ma poleks ära olnudki. Et ta poleks ära olnudki. Aga praegu tundub kõik jälle nii kauge. Arvatavasti ongi. Et ei taha elada nii, et pole midagi piiri ületavat? Uskuge mind, ka mina nii ei taha. Tahaks olla õnnelik, aga ega ma õnnetu ka pole. Suvi on ju ometi. Ja see päike paistab ikka veel. Päris kena, ja meri ootab.