..ja ma kirjutangi..inspiratsiooni andis siinkohal see loodus (mis meil on), ja üks hea sõbranna, kes ise kirjeldusi nagu raamatus vorbib. see toob mõtet.

Ja ma seisin õige vähe aega tagasi enda maakodu õue peal, oli õhtust päikest, ja oli mingit kummalist krigisemist, mis käib alati maa-õuede juurde, oli veel ka koera haugatusi ja sigaretti, mille suitsu sai näha kulgemas üle katuse ja peegeldusena veranda klaasist seintel. Äkitselt hakkas silma peegeldus inimesest, kes seisab, suits käes, õhtuvalgus üle tema. Ja see olin mina kes ma vaatasin taevasse, ja mõtlesin, et nii ilus saabki olla. Nii rahulik, ja samas, nii palju võimalusi. Ainult teist inimest mu kõrval polnud. Ja seda mõtlen ma viimasel ajal tihti - on nii palju hetki, mis on minu jaoks nii paljuütlevad või maagilised, et mul on kahju, et see teine inimene neist osa ei saa. Ma ei tea miks ma siis nii mõtlen, aga paratamatus....vist.

Paar päeva tagasi oli mul selline tunne, et ma poleks ära olnudki. Et ta poleks ära olnudki. Aga praegu tundub kõik jälle nii kauge. Arvatavasti ongi. Et ei taha elada nii, et pole midagi piiri ületavat? Uskuge mind, ka mina nii ei taha. Tahaks olla õnnelik, aga ega ma õnnetu ka pole. Suvi on ju ometi. Ja see päike paistab ikka veel. Päris kena, ja meri ootab.