Eva elu viimasel ajal...
noh.
esiteks, ma nutan vähemalt ülepäeva korra. lihtsalt niisama. sest nutta on ju tore. ei ole või?

ma olen täielikus filosoofia lõpetamise agoonias. ma tunnen, et ma ei oska enam kirjutada. lihtsalt, ma ei tea, kes see oli, kes kirjutas niivõrd paljusid pikki asju veel aasta tagasi..ma ei tea, kuhu ta kadunud on. praeguses ajas ma lihtsalt ei suuda...olgu selle mõjutuseks siis töö või eraelu või teab mis tundmatu-alateadvuslik asi. aga ma tean, et ma pean. ja ma hakkangi kirjutama. kirjutangi paska, vahet ju pole. mis siis, et mulle pole kunagi meeldinud kirjutada asju, millega ma rahul pole. aga ses kevades ja suves nii vist peab. teha teha teha! (PS! MUL ON VAJA LÄPAKAT)

sest kui ma lõpuks teen, ja teen Ära, siis ma teengi kõigile ära. ja tegelikult vabanen väga pikka aega kestnud stressist. lähen ajakirjanduskursusele. kirjutan ajalehtedesse, vähemalt püüan kuskil miskit sellist. plaadiarvustused? jaa jaa jaa. midagi muud? jaa jaa jaa. reisimine? jah!! ma olen liiga kaua tahtnud reisida. nii et eesmärke, miks see filosoofia jant lõpule viia, on küll ja enamgi veel. täiesti uue lehekülje pööramine tuleb siis. can hardly wait...

Aga kevad on käes! Lühikesed pluusid, sensuaalsed õlapaelad, lillekesed pluusil ja muru sees, kevade õhk...vot seda on. see aitab püsida vee peal. ma ütlen, kui oleks talv ja ma oleks sellises seisus, siis ma ei tea ausalt ka, mis saaks. aga praegu saan ma iga sekund päikesesse põgeneda, lugeda midagi kuskil...sõita rattaga ja koguda marrastusi, mõelda lihtsaid ja ilusaid mõtteid, mis kunagi ka vast tõeks saavad..

..ja unes näen ma ikka veel Sind... selline on elu PUNKT