Kirjutan bloggi. Ma ei tea, hullult mõttetu on olla viimasel ajal. Nagu niivõrd mõttetu, et ma ei saa aru, miks ma üldse hommikul voodist tõusen. Kõik on lihtsalt kuidagi apaatseks jättev, monotoonne pilk tekib tihtipeale näole, ja inimesed küsivad jälle, et kus ma olen. Ma ausalt ka ei tea. Aga ma lihtsalt ei leia, et mul on midagi, mille pärast meeletult rõõmutseda. Eraelu on selline nagu ta on, kooliga ei suuda ma juba mõnd aega midagi teha, töö väsitab vahel nii, et kaob mõte midagi ka seal teha...mis siis järele jääb? Peaaegu nagu ei jäägi midagi. Kui ma ainult suudaksin tõrjuda endast võimalikult palju halbu emotsioone, peaksin ma turbomeetodil õppima hakkama, sest äkki vähemalt sellega suudan ma midagi ära teha. Aga ma olen nii katki, et ma ei tea, kuidas midagi üldse toimida saaks. Täielik ahastuse hommik on täna, ja ma ei tea, kuidas ma sellest kõigest välja saan.

Midagi peab muutma elus. Mingi eesmärk peab jälle olema, mingi tahe peab tulema. Ja see, mida ma enim sooviksin - sisemine rahu. See on nii kadunud, et on kadunud. Ja muidugi kõige selle osas ei aita kaasa kui mõni inimene käitub nagu täielik värdjas, see jätab õhku ainult küsimusi ja tunde, et mitte kedagi ei saa usaldada. Ja nii ongi, lõpuks peab ikka kõike ise tegema ja endale lootma. Ja ainult endale. Aga kahjuks olen ma sotsiaalne loom