Millised olid Eva reede-laupäev?
Reedel oli Eva kolmeni tööl, mingi hea töö-biit oli isegi siis, aga ei oo ei, mind ootas midagi intrigeerivamat. Ehk siis jätkus õhtu armastet kohas, rahvusraamatukogus. Kätte on jõudnud sess, metsikud eksamid ja esseed, kus nii mõnelgi hetkel võib end avastada kadununa paberitesse. Tüüpiline plaan on järgmine: raamatukogu - asjade otsimine - raamaturiiulite vahel istumine ja hingamine (mis mulle meeldib). See otsimise aeg iseenesest ongi põnevaim, mu meelest. Leiad igast kirjandust, aga siis peab sellega midagi peale hakkama. Ehk siis edasine kulg: sirvid lõppematuid lehekülgi, infot on ilmselgelt liiga palju, sest tahaks kõike ja kohe ja korraga - rahuned maha - kogud materjali kokku ja lähed koju.
Kodus loed ja loed ja siis loed veel nii et kõik tundub olevat selgemast selgem - sissejuhatuse kirjutamine on Kõige Raskem Asi, sest ma vihkan tüüpilisi sissejuhatusi. Asi peab ikka originaalne olema, eksole. Jõuad esimesest komistuskivist üle, siis jutt jookseb nii et (ma ei teagi) - ja siis tuleb järgmine blokk (ja see on saatuslik blokk) - jutt nagu jäigi kinni ja kõik oleks öeldud, aga maht pole veel üldse täis - järgneb häma ridade vahele, et paarkümmend tähemärki juurde saada - mõtled, et JAMA on. Ja siis peab puhkama. Puhkad ja sööd, tegelikult kogu aeg kui kirjutad närid midagi. Vaatad kõige tobedamaid saateid, telekas on sõber neil hetkedel. Teed nii palju kõrvalisi asju kui võimalik, ja siis tuleb essee ühel hetkel jälle meelde. Puhkusega on juurde tekkinud isegi paar huvitavamat sorti ideed, paned need teksti. Jääb vaid lõpp kirjutada, seda teed hommikul.
Aga kõige haigem on see, et kell 20.00 avastad, et pole terve päev ööriietest väljunud, õhku hinganud ega midagi. Hingad ainult trükimusta sisse, lihtsalt lohisedes mööda korterit. Kell on 23.30 ja sa oled endiselt uneriietes, tekkide sees, silmad punased, nägu hall. Nii võibki väga kergelt veeta poolteist päeva, kus sa sotsiaal-loomana absoluutselt ei eksisteeri. Aga tark tunne on see-eest.
Hip hip hooray, sess...või siis stress
Reedel oli Eva kolmeni tööl, mingi hea töö-biit oli isegi siis, aga ei oo ei, mind ootas midagi intrigeerivamat. Ehk siis jätkus õhtu armastet kohas, rahvusraamatukogus. Kätte on jõudnud sess, metsikud eksamid ja esseed, kus nii mõnelgi hetkel võib end avastada kadununa paberitesse. Tüüpiline plaan on järgmine: raamatukogu - asjade otsimine - raamaturiiulite vahel istumine ja hingamine (mis mulle meeldib). See otsimise aeg iseenesest ongi põnevaim, mu meelest. Leiad igast kirjandust, aga siis peab sellega midagi peale hakkama. Ehk siis edasine kulg: sirvid lõppematuid lehekülgi, infot on ilmselgelt liiga palju, sest tahaks kõike ja kohe ja korraga - rahuned maha - kogud materjali kokku ja lähed koju.
Kodus loed ja loed ja siis loed veel nii et kõik tundub olevat selgemast selgem - sissejuhatuse kirjutamine on Kõige Raskem Asi, sest ma vihkan tüüpilisi sissejuhatusi. Asi peab ikka originaalne olema, eksole. Jõuad esimesest komistuskivist üle, siis jutt jookseb nii et (ma ei teagi) - ja siis tuleb järgmine blokk (ja see on saatuslik blokk) - jutt nagu jäigi kinni ja kõik oleks öeldud, aga maht pole veel üldse täis - järgneb häma ridade vahele, et paarkümmend tähemärki juurde saada - mõtled, et JAMA on. Ja siis peab puhkama. Puhkad ja sööd, tegelikult kogu aeg kui kirjutad närid midagi. Vaatad kõige tobedamaid saateid, telekas on sõber neil hetkedel. Teed nii palju kõrvalisi asju kui võimalik, ja siis tuleb essee ühel hetkel jälle meelde. Puhkusega on juurde tekkinud isegi paar huvitavamat sorti ideed, paned need teksti. Jääb vaid lõpp kirjutada, seda teed hommikul.
Aga kõige haigem on see, et kell 20.00 avastad, et pole terve päev ööriietest väljunud, õhku hinganud ega midagi. Hingad ainult trükimusta sisse, lihtsalt lohisedes mööda korterit. Kell on 23.30 ja sa oled endiselt uneriietes, tekkide sees, silmad punased, nägu hall. Nii võibki väga kergelt veeta poolteist päeva, kus sa sotsiaal-loomana absoluutselt ei eksisteeri. Aga tark tunne on see-eest.
Hip hip hooray, sess...või siis stress
1 Comments:
At 12:44 PM,
Nele said…
No jah, mul oli eelmisel nädalal sama tunne, et elasin töö juures, terve mu tuba oli täis pabereid ja erinevaid toidu- ja joogipakendeid, cd-plaate,suitsupakke jm. Ülemus tuli head uut aastat soovima ja imestas, et mida imet ma tööl istun, kui kodus võib olla :D
Postita kommentaar
<< Home