Oi. Oioi kui kaua vaikust bloggis, vähemalt minu kohta.
Aga mul ei olnud midagi niiviisi öelda. Kõik kulges/kulgeb ühtlaselt, ja ei tulegi mõtet või vajadust üksikuid noppeid kirja panna. Kuni siis tuli. Nüüd praegu

Tahtsin välja kirjutada seda kui hea on olnud aega veeta seltskonnas, kus ennast tavapäraselt pole harjunud leidma. Millegipärast aga suutsin sel nädalal seal Olla ja hingata kolmel õhtul järjest, ja see oli nii õdus ja õige. Inimesed on mõnusad enda mõnusal moel, pole liigset laaberdamist ega joomist, õigemini jäävad need teisejärguliseks. Olulisem on hästi lähedane koosviibimine, vestlused ja soojus keset talve. Uute nägudes sees on ka vanu, kes teevad meele sama heaks, sest kuigi tead, avastad uuesti ja veelkord, et need näod on ikka olemas. Just nimelt see teadmine, et pärast tööpäeva Viru keskuses liigud, lumi jalge all krudisemas, suits näpus, mööda vaikseks jäänud tänavaid mingi hea asja poole. Veel parem on kui täheldad seda lume krudisemist hea sõbraga, lihtsalt mõtled, et nii ongi.

Veel enam meeldib mulle see, et inimesed saavad aru kui mul on väsimus (mis mul talvel tihtipeale on), ja ma iga õhtu hommikuni ei jõua olla. Positiivne. Et saadakse aru ja ei hakata mingi jonnima, et -miks nii ja ei lähe sa kuhugi- ....
Nii on mahtunud kuskile ka päevatunde, kus raamatukogus rahulikult lugeda saab, ükskõik mida, aga peaasi et lugeda. Sest ma pean taaskord lähemale tulema kirjandusele, kirjanduse lõhnale - teisiti pole eesmärgid katsutavad.

Ja kui aus olla, nüüd päris aus, siis talv on ikka üks üsna depressiivne aeg. Kes teab, kas lihtsalt seepärast, et on talv või mängivad ka mõningad inimsuhted selles ikka veel rolli. On hästi palju emotsioone, pea igas päevas, nii erinevaid kui kujutada oskab. Hästi suurel osal ajast pole ma tegelikult liialt positiivne, seega hindangi neid hetki ja neid inimesi, kes mus selle positiivsuse natukeseks oskavad üles leida. Ja töökaaslasi, kes töö aina enam nauditavaks muudavad, ka kõige hallimatel päevadel.