Milleks mul motivatsiooni on?
Ma tunnen, et mul on motivatsiooni:
-sõbrannadega kohvitamas-siidritamas-kokteilitamas käia, rääkides kõikvõimalikest tähtsatest ja vähemtähtsatest asjadest, kuid juttu jätkub kauemaks...
-filosofeerida moel, nagu Tartus ei filosofeerita, õigemini teha filosoofiat, mis Tartus vist isegi filosoofia nime ei kanna. see viib mind üha enam ja enam stressi, kuid mis sellest, eks
-jääda selleks, kes ma olen, isegi kui see tähendab siit lahkumist
-magada kõik päevad maha, tundes end seejuures kuratlikult hästi
-lugeda päev otsa Levinast ja tunda temas ära Derrida'd
-tunda lähedust ja head oma filosoofiast, tundes end seejuures samal ajal täiesti üksi. vähemalt siin
-rääkida täiesti seosetut juttu Tallinnaga, tundes samal ajal telefoniarve suurenemist, tundes samal ajal mõnusat ja vaba suhtlust ja võibolla ka pisikest kogust eksistentsiaalset smalltalki või lihtsalt...fenomenoloogilist möla. ja tunda, et on mõistmine
-ameleda...ja siis veel natuke ameleda
-süüa minu jaoks suurtes kogustes...u. nii nagu Annika Indias...huvitav, kas keskkonna vahetus põhjustab seda
-leida mingit mõistmist või aru saamist, lootes ise mõista ja aru saada

Sest tegelikult, ei mõista ma täna mitte midagi

Kuu aega möödub nagu silmapilgutus. Ma julgen öelda, et ma olen need kuu aega õnnelik olnud. Äärmiselt tervislik olemine, jättes kõrvale selle, et ma tegelikult pidevalt mööda arste jooksen, sest mul on paranoia(d) et mul on mingi sajandi tõbi kallal. Ma arvan, et paranoia ise ongi see tõbi, mis mind jälitab. Kool hakkab ka mind õige pea jälitama kui ma enda udu seest välja ei suuda tulla, kasvõi mõneks hetkeks. Täiesti võimatu on keskenduda või aru saada või mõista midagi enamat kui oma emakeelt kui sedagi. Keeled ja arusaamine on mu hüljanud. Ausalt, varsti osutub vajalikuks eesti-eesti sõnaraamat. Veel on lootust.
Selleks, et tunda Levinast, peab tundma Heideggeri, peab tundma Platonit, peab tundma... Jah, nii on see ju alati olnud. Aga et ühe teksti jaoks suurendada mahtu kahe autori võrra...kas ikka jõuab? Tagamaid võiks siiski teada, eriti kui tahaks teha sellise Mr. Goody Tooshoes ettekande, või paista silma, või rabada jalust või erutada ja raputada või olla täpselt selline, nagu mina üldse olla ei jõua. Olla selline, et turvalisus on jälle kadunud, sest minu turvalisus on salli- ja padja- ja tekimeres, koos gurmaanlikuma tee- või veinivalikuga. Kindlasti ei leia see turvalisus aset teiste hindava pilgu all, kus mul reaalselt viimasel ajal vähemalt 10 erinevat kompleksi on. Oo, enesekindlus, mu arm, naase!
Mulle meeldib kui ma mitte millestki aru ei saa, kõik sõnad on võõrad, kõik mõtted on kauged. Tunne, kus sinu ja maailma vahel on klaas, ja sa lihtsalt oled, sest nad ei saaks niikuinii kunagi aru. Kuid selle kõige kõrvalt ma naudin ja olen jätkuvalt õnnelik, ja võib-olla ka eesmärgistatult asjalik.

Viimastel päevadel olen ma Tartus end peaaegu kodus tundnud. Peaaegu, mõtlesin ma. Kui täna Tallinnasse jõudsin, ei olnud üldse õige linna tunnet. Huvitav, kas mu kohanemine ongi juba toimunud? Et tunnen end sama koduselt kui mitte kodusemalt (sest seal on praegune kool ja rütm) Tartus? Spekuleeritav. Võib-olla halvendas Tallinna tunnet ka tänane intsident/did rongis. No Selliseid inimesi võis kohata, et oli tunne, et oleksin Moskva rongis või midagi säärast. Purjus ja ainete all ja etteaimamatud ja frigiidse silmavaatega inimesed. Täiesti ebareaalsusesse kalduv oli tänane sõit. Ajatajuga on niikuinii viimasel ajal probleeme, nii nagu ka sooja ja külma tundega. Mul on pidevalt selline ühtlane temperatuur, nii et ühest õppemajast teise kõndides ei saa ma üldse aru, et mul võiks külm olla. Soojus within me. Samas kurk on valus, samas mesi on magus.
Muhedaid inimesi on Tartus, väga. Ja praeguse rütmi järgi otsustades peaks töö siiski Tartus leidma (mitte Tallinnas, nagu vahepeal mõte oli). I do not know how, aga Tartu on praegune reaalsus ja ma püüan reel püsida. Tartu konkreetsus huvitaval kombel sobib. Minusugusele inimesele ilmselt isegi hädavajalik. Ja samas huvitav on, ei ole (vähemalt mitte veel) selline pealesunnitud konkreetsus, vaid see konkreetsus justkui intrigeerib ja innustab. Mõnus enese proovile paneku tunne.
Enda paari Tallinna päeva jooksul püüan siiski võimalikult palju teid Saada, Võtta, enese poole tõmmata, et rahuldav doos käes oleks. Lõhki end siiski ei rebi, sest praegune kella tiksumine vaikuses, selle kella, mis siin Rüütlis on, toob mingi meeletu ja vajaliku rahu ja on hea. Hea minna unele ja jätta teile see küllalt mõtteta, unest vines silmade läbi trükitud, tähelduskiri

Paranoia. Paranoia. Ilmselt õigustatud, aga siiski paranoia, et...
Terve maailm pistab mind kohe praegu nahka. Jalutasin Tartu hämaras õhtus Herne poodi, et magusa vajadust rahuldada, ja ma pean mainima, et alati kui selle tee ette võtan, kohtan kõige sürrimaid inimesi. Täna oli mul reaalne hirm. Need inimesed olid kuskilt lapsepõlve horror raamatust.

-Seal oli üks vanatädi, suure pearätiga, kes seisis nagu kivi. Poodi minnes oli ta ühel pool teed, poest tulles teisel pool. Ja ta jälgis, kuidas ma liigun, tema liikumatus aga ajas mind hulluks. Ilmselt ei teinud ta muud kui ootas bussi, kuid siiski. Tunne oli õõvastav

-Teiseks tegelaskujuks oli kõhkleva moe ja veidra kõnnakuga mees, kel oli ühel õlal suur aastakümneid vana spordikott, peas nokamüts, samm ebastabiilsete hulgast, kuid siiski konkreetne, konkreetset teed silmas pidav. Alguses ei mõtelnudki temast kui kellestki, kes hirmu tekitaks, kuid omal moel oli ta creepy ja veits selline twist'iga tüüp, kes võiks väga vabalt sarimõrvar või vägistaja olla

-Kui juba peaaegu poe juurde jõudsin, sammus mu taga kolmas tegelane - suure musta kapuutsi sisse mattunud, kohe pealtnäha vene noormees, kelle kõnnak oli selja tagant tunda, et agressiivne. Külm jutt käis läbi minu ja ma lihtsalt tõmbasin tee kõrvale ja lasin tal mööduda. Muidugi oli ka tema sihtpunktiks Herne pood. Ta oligi venelane, ja paistis tundvat müüjat. Sellegipoolest, kõhklus tema suhtes püsis, sest kes neid Herne poe müüjaidki teab

Kui sooritasin ostu, jälgis seesama poiss kogu tegevust pealt. It was not pleasant. Astusin poest välja ja püüdsin hoida selget meelet, et mõne tänavanurga pärast ohutult koduuksest sisse astuda. Kuigi, selle maja kohta siin Lutsu tänaval peab mainima ka seda, et siin elab Igasuguseid. Nii perekondi kui tudengeid kui õppejõude kui kaheldava elukvaliteediga inimesi kui keldrielanikke (sest jah, koju tulles märkasin mingil arusaamatul keldrikorrusel, prao vahelt valgust paistmas). Trepil suutsin veel kokku põrgata mingi umbkeelse kitli sisse mähkunud vene Nadja või Masha või Ljudjaga, aga see oli nii igapäevane intsident. Jõudsin koju.

Ma pole kaua aega vist nii palju kartnud kui sellel lühikesel trajektooril Herne pood - Lutsu tn
Kuid äkki olen ma endiselt, lihtsalt, paranoiline ja kardan neid asju, mida õige tartlane isegi kartma ei vaevu....

Tartu nädalavahetus tundub küll täiesti random. Ma ei kujuta ette, mida ma selle nädalavahetusega peale hakkan. Tahaks ikka Tallinnasse sõita, aga ei taha veel sellele raha kulutada. Asju oleks vaja nii meeletult. Riideid ja fööni ja mantlit ja puhurit ja ratast ja nimekiri võib jätkuda päris pikalt. Niisiis ootan järgmist nädalat kui sellised probleemid äkki pisut lahenevad. Raamatuid ei ole ka, kuigi ma ei tea, palju ma isegi lugeda suudaks. Kõige mõttetum ja ebakindlam ja unenäolisusesse kaduv hommik. Ohkan ja ei tea kas olla rahul või mitte-rahul. Turvalisusega on kogu aeg probleeme. See on tõepoolest üks põhilisi märksõnu, mis minu elu saadab.

This is the definition of my life
Lying in bed in the sunlight
Choking on the vitamin tablet
The doctor gave in the hope of saving me
In the hope of saving me

Walked in the corner of the room
A junk yard fool with eyes of gloom
I asked him time again
Take me in and dry the rain
Take me in and dry the rain

Tartu olemised ja mõtted
Esimest korda elus saan ma aru kui raske on vahetada elukohta, linna, veel enam, riiki. Turvalisus on täielikult kadunud, mis siis, et hetkel olen vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel kodust. Ma ei tunne, et Tartus oleks midagi, mis (vähemalt hetkel) minu oma oleks. Ma tunnen end endiselt nagu sissetungija või turist. Ja ilmselt olengi seda, sest kui mõtelda, pole mul praeguse seisuga ei korralikku kodu ega tööd ega õis-i ega sõpru, kes kõik Tallinnas on. Ega ka muidugi orienteerumisvõimet. Vähemalt on mul nüüd mingit sorti wifi, ja ma saan Teiega, mu kallid, paremini sidet pidada. Algul arvasin, et sõidan kohe täna või homme Tallinnasse tagasi, sest ma kuidagi ei händeli seda siin praegu ära (eriti kuna kooli see nädal niikuinii pole). Aga kuna siin isa korteris, kus ma alguses olen, isa niikuinii üldse ei viibi (tema maksab üüri, mina elan), siis püüan anda Tartule võimaluse. Kui siin vaid nii külm poleks. Ma magan kahe teki ja kahe kampsuni ja pükstega, sest on ju "soe" septembri algus, kus keegi veel kütet sisse pole lülitanud. Peaks minema Tartule kohaselt kaltsukatesse tuulama ja otsima endale mingi vahepealse mantlilaadse asjanduse. Ja peaks tutvuma raamatukogu(de)ga. Aga tänase vihmase ilma puhul istuks terve päeva enda suure tekikuhja sees. Ja laseks kellal mööda tiksuda ja ootaks paremat homset. Ausalt, nii kadunud on olla. Ja kõik tundub nii ebakindel. Tahaks kaissu ja tahaks sooja. Soe supp äkki soojendab hinge, seda ilmselt peabki sööma.

Siin võib tsiteerida Ultima Thulet, see lugu, mis Ele meelest on äraminemise-äraolemise lugu:

Võõrsile viisid- viisid sind
Elutee käänud- elutee käänud
Välja end arvasid- arvasid
Omade seast- omade seast
Kõigile võõraks- võõraks ja
Nimetuks jäänud- nimetuks jäänud
Koduteed komberdad komberdad
Pimedast peast pimedast peast

Muidugi mõista pole minu ära minemine niivõrd traagiline, aga see külmus näitab asju hullemini kui nad on
Loodan, et täna tuleb hea päev