Tunnen, et magistri lõpuks võin päris targaks saada kui vaid suudan ja tahan pingutada. See kõik on vahelduv. Vahepeal tunnen, et tahan end kaotada öeldusse, tekstidesse, teiste ja enda mõtetesse, vahel tunnen, et mul pole selleks jõudu. Ma armastan hetki, kus tegelen mõne fucked up kirjutisega, millest näib end võimatu läbi närida ja siis üks hetk tekib valgustus, vähemalt mõnetine valgustus. Need harvad korrad on kõike väärt, vähemalt ütlen ma praegu nii. Need on need korrad, kus tunnen, et tean, miks tegelen ja õpin endiselt seda, mida õpin. Tekivad äratundmised enda sees, teiste autorite sees, seosed, ja ei tahaks lahti lasta. Loodan, et ei lase lahti. Jälgin toimuvat, see on vaatlus, milles vahel ka ise osalen. Mis on lõppeesmärk? Teadmata. Tean, et filosoofias tekivad pidevalt tunded, kus tahaks juba midagi ära ütelda, ja võib-olla midagi ongi öeldud, kuid kõik on nii muutuv, et praegu ei ole ma enda seisukohtades üldse kindel. Enam pole isegi teada, mida enda tulevas töös uurin. Vaatlus jätkub.

Ootan kodu ja kodutunnet, rohkem kui midagi muud. Tõeline olen-nüüd-kodus teadvustamine on vajalik. Võimalik, et see saab olema tunne, mida varem kogenud pole. Oma kodu tunne. Sees hakkab soe.

Zero 7 - Waiting Line on liiga hea lugu. Minu peas, mu arvutis, tänaval, raamatukogus...minuga

Ma ei tea miks ma alguses Tartut niivõrd kartsin. Seda pole vaja karta, vaid lihtsalt olla ja harjuda. Kõike ei saa ega tohikski kohe saada, ei saa oodata, et omapoolset panust ei pea andma. Olemas pole niisama lihtsalt midagi. Tartu võib ju tunduda ilus ja rahulik ja romantiline ja soe, aga miski ei muuda teda selliseks kui seda ise ei tee. Siia tuleb sisse elada, nähes ka päevi, kus kõik kaugeltki nii soe ja kodune pole. Ma pole varem teadnud, et uues kohas endast niivõrd palju andma peab, kõikjale jätame osa oma hingest, paikadesse ja inimestesse, kes korda lähevad. See võibki olla see, mis mind sügise algul siin niivõrd tugevalt väsitas, tohutu energiakulu kõigele uuele. Aga hetkel olen ma rahul, et võimaluse olen andnud. Võib juhtuda, et harjun selle siinsega ära niivõrd, et tunnengi, et see on see on see.... Arvestades, et praegu on siin oldud vaid pisut üle kahe kuu ja tunne on juba selle ajaga muutunud, paranenud, siis jääb oodata tulevat. Ma olen õnnelik, et pole alati kui tunne on tulnud, Tallinnasse põgenenud, sest see põgenemine ei aita. Pealegi, Tallinn pole ju ka mingi unistus, ei unistus vähimalgi määral. Olen püüdnud kogeda ja tunnetada ja harjuda, isegi et päevad siin vahel hirmvaiksed on. Vaikuses saab mõtelda ja iseendaga olla. Vaikuses saab mõtelda kui palju hoolid, mõtelda sellest, mis tegelikult korda läheb ja kui oluline/sed need asjad enda jaoks on. Ei saa öelda, et need erinevad vaikused kasutud oleksid olnud. Ma ootan iga tulevat