Kuidas kirjutada esseed?
Ei, see pole selline postitus, kus te selle teada saate, vaid see on konkreetselt küsimus. Mina igal juhul kirjutan esseed salli kududes, ja uskuge, see sall on mõne tunniga juba päris pikaks veninud. Kudumisele pausi tegemine on enam raskendatud seetõttu, et lõngas on miljon kõige ilusamat värvi, mille vardale võtmist ma kogu aeg nii pingsalt ootan. Ja siis pean kuduma ju veel ühe rea, et näha, kuidas need värvid end salli sisse on kudunud. Sall on pehme ja hea ja selles sallis on palju mõtteid. Ma usun küll, et inimesed koovad sallidesse, sokkidesse ja mujale oma hinge. Hiljem käid sa ringi, ümbritsetud ajaloost, nendest mõtetest ja tundmustest, mis olid siis kui toimus kudumine. See protsess nagu ka iga muu loomeprotsess. Aga praegu meeldib mulle just selline loome, mis end mulle koheselt näidata oskab. Saavutuse tunne. Peaks kuidagi ka essee eneseni jõudma, kuid võib-olla läheb ka kirjutamine tänu kudumisele sujuvamalt ja värvikamalt. Olen, üheaegselt, kergelt häiritud ja kõige liigutatum sellest, et on olemas inimene, kes nii soojasid kinke teha oskab. Lähen koon veel ühe rea. Ütlen kogu aeg, et veel ühe. Kuid peale lillat on vaja jõuda ju roheliseni, millejärgselt kollast ära kududes on vaja jõuda roosani. See roosa juba piilubki. Oioi.

Kuulan Rob Douganit. Olen möödunud aegades. Need on olnud ajad, aga need on minuga. Mõned hetked ei unune kunagi. Elu oli neli aastat tagasi ikka hoopis teistsugune. Mäletan, kuidas siis oli. Mäletad, Anni? Mingi aja algus oli siis, aja, mis praeguseks on lõppenud. Mäletan ülikooli alguse aegu, need on nii spetsiifiliste tunnustega kirjeldatavad. Eriti kui meie kunagisi postitusi üle lugeda. Selleks ongi vaja üles märkida olevikus tuntavaid tundeid, selleks, et neid saaks mäletada ja mingil veidral kujul uuesti läbi elada. Mitte, et oskaks sellist olevikku enam ette kujutada, tingimata polegi see vajalik. Aga see on võimalus viibida seal, nendes lõhnades, detailides ja just nimelt, Tundes. Mulle tundub, et olin sel ajal palju enam illusioonides ja mingis kirjeldamatus ebareaalsuses viibiv. Muutume ajaga aina ratsionaalsemaks. Elu muudab selliseks. Pole enam aega unistada. Ma ei mäleta, millal oli viimane kord kui sai inimesega läbi viiruki suitsu, kaugusesse viiva muusika, lõppematute vestluste olla, ilma vähimagi teadmiseta homsest. Homne ei painanud kunagi. Hetk oli selleks liiga hea ja kõik sujus. Nüüd on mõttes kuupäevad ja piirangud, mitte küll tingimata nii rusuvalt, aga siiski, mingis piiritletud alas olemine. Võib küll nautida, aga mulle tundub, et see on alati piiritletud nautimine, ja seda see ilmselt ongi, see piiritletus on juba naudingus endas sees. Päris hirmutav, mis? Jah, noor võib olla küll naiivne, aga ma ei näe selles antud hetkel eriti suurt kurja, sest keegi on alati meie seljatagune. Kuni mingi hetkeni. Hetkeni, kus viiruk enam ei põle. Tantsiksin nüüd "Drinking song" meloodiasse. Nädala pärast tantsime. Mõned kohtumised toovad ikka vahel tagasi ja sa tead, mis ajalugu sul nende inimestega on. I would like to write a simple song

Ma pole kaua kirjutanud ja hetkel pean ma ütlema vaid üht: Persse see kõik! (arvata on, et sess teeb minuga kõige kummalisemaid asju, palderjan ei aita, inimene ei aita). Ma ei oska tänases päevas olla. Faking mandariini ja piparkoogi jõulumaa. Never can I taste it. Sest kõik paneb näkku