Mulle meeldib kui mõned asjad ei võtagi nii kaua aega kui algul tundub. Davidson'i seminari küsimustele sai jälle vastatud nii mõnigi tund varem kui selleks tegelikult viimane hetk on. Saab minna poodi pliiatseid ostma või jällegi "Kellavärgiga apelsini" muru peal edasi lugeda. Ja muidugi on siis veel ka see Merleau-Ponty, keda ma õnneks päris ära unustanud polegi. Lugemine lugemine lugemine. Kui olla selles rütmis sees, siis polegi lugeda nii raske. Kuigi ikkagi võin ma vahepeal vinguda, et miks algab iga hommik teadmisega, et täna peab kindlasti jälle vähemalt nii mõnekümmendki lehekülge lugema. Ja mõttega lugema. Niisama lugemine on lihtne, Burgessi lugeda on lihtne, sest isegi kui mulle iga fakt meelde ei jää, ei juhtu sellest midagi, üldpilt on ikka arusaadav ja ma ei pea selle eest kellelegi vastust andma. Vaba lugemine. Muidugi ilukirjandust lugeda on ikka ka hulka lihtsam (mis pole uudis), ilukirjanduse lugemine lihtsalt kulgeb. Tegelikult kulgeb ka lõpuks teaduslikuma kirjanduse lugemine, ainult selle kulgemiseni läheb vähemalt kaks-kolm lugemiskorda. Muidugi alati ei kulge ka kui on tegemist tõeliselt mõistetamatu asjaga, aga ma olen isegi uhke, et nii raskest autorist nagu Davidson, midagi aru olen võimeline saama, ilma, et vahepeal magama jääksin või sugar rush'i vajaksin.
Riputasin eile igasugused minule saadetud postkaardid üles (vähemalt need, mille Tartusse olen tarinud) ja nii ilus on vaadata. Ma hakkan postkaartide võlust aru saama, muidugi postkaart peab cool olema, ta peab mõjuma, mitte olema mingi olen-klassikaline-ilus-postkaart käkerdis, aga õnneks olen saanud igasuguseid iluilusaid. Ja nii nad siin ripuvad. Ja mina mõtlen, et kuidas küll mu sõbrad nii head on, et nad ikka mulle neid pildikesi saadavad, arvestades, et mina ei saada peaaegu kunagi. head sõbrad on mul. Ja mõtlen, et olles nüüd nende võlust rohkem aru saanud, võtan selle kombe ka ise omaks. Postkaartides on mälestused ja hetked.
Neljapäeval tulen Tallinnasse, et end koos sõbrannadega surnuks chattida või maal rämpsu põletada ja lõkkelõhnaline olla või niisama olla ja ilmselt jällegi lugeda. Tulen, et endast paremini aru saada, aru saada sellest, kuidas tahan olla. Tartust eemale on hea mõte. Kuigi ei teagi, kas see on Tartu või miski muu, millest eemale vaja, sest tegelikult, viimasel ajal on Tartu ilus. Tartu on kevadeti alati ilus. Ja täna algavad siin tudengipäevad, oleks mul vaid mingi suurem seltskond, kes kõik vaimustunult öölaulupeole sooviksid marssida. Nagu Tallinnas ikka kombeks on olnud. Vaatab, vast saab ka teisiti.
Igal juhul ei oska ma seda sissekannet jälle normaalselt lõpetada. Lõpetan niisama siis. Punktiga. .

Viimasel ajal on parem kui vahepeal. Viimasel ajal on mõni loeng või tekst selline, mis isegi paneb mind huvituma. Matjuse ettekanne Husserlist pani huvituma, Merleau-Ponty "Indirect language and the voices of silence" tundus algul küll mingi eriline semiootika, aga tegelikult on hoopis midagi muud ja ausalt, parim tekst, mida ma üle pika aja lugenud olen. Raske lugeda, u. 4 lk 1,5 tunniga, aga no mõnus. Point on mõnus. Räägib keelest, keele õppimisest from scratch, kunstniku ja kirjaniku keelest, keelest, mis on määratletud (juba varem olemas) ja sellest, mida alles luuakse (ja mida alati seletada ei saa). Põnev. Ja ma ootan seda ettekannet, mis selle kohta tegema pean - kes oleks osanud arvata. Ma tahan juba kõike rääkida ja ilmselt ütlen lektorile, et seekord on nii, et ma tahaks oma jutu vähemalt mingi maani saada räägitud, siis võib vahepeal kommenteerida ja asju. Sest muidu ei saa, liiga palju on öelda. Mulle meeldib, et isegi, et ma pole mingit reaalset ettekannet kirja pannud, oskasin ma just kõva häälega täitsa sujuvalt asja esitada. Huvitav, kas seekord võiks proovida ilma maha lugemiseta? Ma arvan, et ma suudan seda.
Eile käisime filmil "Disko ja tuumasõda". Ausalt soovitan, ausalt saab nalja ja saab teada asjadest, mida nõukogude ajast ei teadnud - hästi tehtud. Sellele järgnes eriti sürr õhtupoolik. Alguse sai see laevade pommitamisega (mängime seda nimelt exceli vahendusel, kasulik) ning siis tahtsin ma mängida dzinni (hea kaardimäng kahele). Tuleb panna tähele, et ma kasutan sõnu "hea kaardimäng" jne....sest tavaliselt mind sellised asjad köitnud pole. Aga no nüüd, vähemalt eile küll köitis. Dzinn kestis 2h või isegi rohkem, täiesti insane, kogu aeg oli väga tasavägine seis ja ei saanud isegi magama minna, kuigi kell oli juba ligi 2 öösel ja uni silmas. Pidi mängima. Muidugi lõpuks napilt, väga napilt kaotasin mina, aga mäng oli korda läinud. So good.
Hommik oli ja päike oli ja võib öelda, et ootamatu ja kirglik ärkamine. Sellele järgneski Merleau-Ponty teksti ette võtmine, polnud paha plaan. Tõesti mitte. Ja nüüd, olles viimasel ajal tegelenud nii oma magistriettekande kui Merleau-Ponty kui Davidson'iga, ei tunnegi ma end eriti sitasti. Päris huvitav on ja pole mingit meeletut väsimust ka kogu aeg. Ilmselt c-vitamiini kuur aitab.
Nii ja nüüd ma lähen õue ja lasen end tuulutada, sest tekstidesse võib muidu liiga pikalt laskuda ja see pole tervislik.
Neljapäeval Tallinna ja ma juba täitsa väga ootan seda.

On elumuutuste aeg. On. Ja see paneb mind tundma nii vabalt ja värskelt. On ju ikkagi kevad, mis siis, et vaid Hispaania talve moodi kevad. Päike oli agulis ja kivid taldade all ja natuke tolmu keerutab Tartu üles, mis käib mu meelest asja juurde. Suvel juba kuskil mujal, looduses on vaja olla. Ja sügisel kes teab kus. Homme teiega, mu sõbrad. Kavatsen võtta vaikselt, aga naudisklevalt. Ja mis kõik veel on ees... Keegi ei teagi, aga teadmatus pole kevades nii hull.